| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
|
|
|
| | | Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om. | | |
Mi kandih om piaaigu kõik nii nigu Haanimaa savvusannah, a sõski väiku vaihõ omma.
Mehe käve kõgõ inne sannah ja sõs naasõ, selle et naisil oll’ rohkõmb tüüd lauda ja tarõ man. Ku vihõldi, sõs üteldi: «Aituma sannakütjäle, aituma vihahaudjalõ, aituma, aituma!»
Lihasuidsutamisõ aigu, ku liha oll’ joba pehme, tuudi mõtsast kadajit ja palotõdi är, selle et kammar pehme olõssi ja lihal ka hää mekk man.
Vanal aol oll’ sann rohkõmb pühä kotus, a täämbädsel pääväl võit sääl ka nall’a tetä, nigu mi sannah juhtu.
Mu poig opsõ Tal’na tehnigaülikoolih. Ütskõrd tull’ tä suurõ kamba kursusõsõpruga maalõ sanna.
Nuu nuurmehe es olõ elohki savvusanna nännü, ammuki viil sääl käünü.
Edimäne rops, ku nä lõunõt vissi, pagõsi kõik pallidõ persidega sannast vällä. Mõni oll’ sannalina ümbre haardnu, a mõnõl lei kellä takti. Ümbre sanna tsõõri tennü, hüpsi jälki sanna tagasi.
Himo oll’ näil savvusanna vasta suur. Õks sanna ja vällä ja nii pall’o aigu.
Pikäpääle mõsi hinnäst ja tulli sõs tarõ mano. Käteräti õks ümbre alomadsõ jao nigu jupka säläh.
Ma kai taad tsirkust päält ja naardsõ, mändse nuu poisi kül vällä näi. Kõik olli nõõga nigu korsnapühkjä.
Nuurmehe es olõ rehkendänü tuuga, et savvusanna saina ja lagi omma ka nõõdsõ, nii et sääl tsurgit uma puhta iho kõik är, ku kohegi vasta tukõt.
Ma ütli, et kulla pojakõsõ, minke no sanna tagasi ja mõskõ hinnäst kõrraligult puhtas!
Nii om sõs täämbädsel pääväl savvusannah käümisega.
Liira Singa Rammuka küläst
| | |
|
|
|
