Nummõr' 205
Lehekuu 4. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • 28 vahtsõt Umma Laulu
  • Uudissõ
     
  • Sännan sai nätä Adsoni-võistlusõ vahtsõt väke
  •  
  • Põlva ehitüse-poodil umakiilne reklaam
  •  
  • Eloluuvõistlusõ võitsõ 97aastanõ võrokõnõ
  • Märgotus
     
  • Elleri Kalle: inemise nimi tähendägu iks midägi!
  • Elo
     
  • Kelbi latsi muusika-and om imäpiimäga üten antu
  •  
  • 25 aastaga 10 000 väikut kallendrit
  • Juhtkiri
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Hans’a ajaminõ
     
    Säinasti Enno
     
     
    Hans’a vai puskar. Lepiku-Leenu vai mõtsakohhin, kõik nä tähendäse ütte ja samma, vai tõisi sõnnoga: hääl latsõl mito nimme. Tuun, miä putus timä häädüste, või ka väikut viisi kahelda.

    A tedä om tettü ja juudu aost aigu. Om ütleminegi tuu kotsilõ, et ku ei olõ surmatõbi, sis või saia hans’ast api!

    Tegemine või olla kül vasta säädüst vai tabu, a juuminõ mitte. Sändse pikä sissejuhatusõ pääle tulõ ka as’ast hindäst kirotama naada.

    Oll’ sükäv Vinne aig. Aasta võisõ olla umbõs 1964. suvi. Ollimi noorõ ja mihkli egä ull’usõ pääle. Ütel kambajõmmil tull’ plaan pruumi hans’at ajama naada. Ku mõtõ, sis tuu tulõ ka ello viiä.

    Löüdsemi üte 40liitridse piimäanoma. Tollõ tävve teimi jahukörti, pannimi pärmi ja tsukõrd mano ja jätimi mõnõs pääväs käümä. Esi lätsimi mõnõ «prohvi» käest nõvvo küsümä hans’a ajamisõ kotsilõ ja kaema, kost saa riistu.

    Lõpus, ku tarkus tagataskun, riista käen ja meski kõvva käve, oll’ miihipojõl kipõ hans’at ajama minek.

    Suur pliidi sisse müürit pada, midä pruugiti tsiakardokidõ kiitmises. Nüüt valimi meski sinnä sisse, paks puust kaas pääle, mink plötserdimi ümbretsõõri saviga kinni, et kiitmisel es naanu tossu läbi laskma. Kaasõ seeh oll’ mulk toro jaos, midä piten naas’ meski toss minemä.

    Külmä viiga jahutussüsteemi. Lihtsä ja loogilinõ! Nüüt sis tuli ala ja hans’a tsilkma!

    A toda «edimäst tsilka» andsõ uuta, peris ikäv naas’: võtimi laulusõna üles ja naksimi jorro ajama. «Miä seo tulõkõnõ vilgus? Kärsä miihil puskar tsilgus...»

    Ja kae imet – «mahlakõiv» naas’ meil ka tsilkma, külh vaivalidsõlt, a algus oll’ olõman.

    Pannimi puid mano ja teimi tuld suurõmbas, et saasi innembä vaivast valla. Ja naas’ki tsirinäga juuskma – tsäiklaasitäüs mõtsakohinat oll’ joba olõman. Ja tuu oll’ ka kõik! Juhtu tuu, midä mi es mõista uutagi.

    Tuu «möks» läts’ paan kõrvõma, ai toro täüs ja survõ läts’ nii suurõs, et nõstsõ paal kaasõ päält. Üts «sell» ronisi pliidi pääle üles ja saisõ katõ jalaga kaasõ pääle, a es avida tuugi. Ma hõiksi sis, et: «Visakõ vett pliidi ala!»

    Üts tarkpää haardsõ ähmiga lavva päält klaasi hans’aga ja visas’ tullõ.

    Käve üts kõva kõmakas – terve küük oll’ tuld ja savvu täüs ja tulidsõ tunglõ põrmandut piten lajan.

    Õnnõs saimi suurõ viiga tulõst jako. Olõ õs pall’o puudus, et olõs maja maaha palotanu.

    Perän, ku hiitümisest üle saimi ja hans’ast ilma jäimi, tulli miilde laulusõna: «Kas või tõesti hukka minnä terve paatäüs puskarit? – Jah, või tõesti hukka minnä – kuvvõst jahust ei saa pudelit viinagi...!»

    Teno säändsele hallõnal’akalõ juhtumisõlõ jäi tuu edimädses ja viimätses kõrras hans’at aia.

    A miis, kink puul hans’at aimi, oll’ tõsõl pääväl asja naanu rahuligult ajama. Nõstnu «köörämi» tasaligult paast vällä, mõsknu kõrvõnu paa ilosahe puhtas. Pandnu sis patta tagasi ja kiitnü edesi. Saanu viil mito pudõlit kangõt kraami.

    Hää kõik, mis häste lõpõs!


     
    Ummamuudu kana
     
    Mul olliva aastit segäverelidse kana, esiimä oll’ tiukri, edesi olõnõsi kikkast. Poigõ haudsõva esi egä aasta mito laari. Poigõga imä olliva ka väega kur’a.

    Ütest pesäkunnast tull’ sääne ummamuudu kana, kiä kõgõ ütsindä kõndsõ, tõisiga ilmangi kuun lauta es lää ja ku takan ait, sõs käkse hindä nii är, et kunagi üles es lövvä.

    Kikka käest sai pessä, tuu tahtsõ iks uma naasõ kar’an hoita.

    Ütskõrd sügüse, ku hummogu varra lauta lätsi, oll’ sääl väega kurb pilt: kõik kana olli maaha murto, edimäne ussõ all oll’ kikas. Ainumanõ, kiä alalõ oll’, oll’ tuu ummamuudu kana.

    Tõsõs üüs panni ma tä hindä meelest kinmähe talvõruumi. Järgmädsel hummogul oll’ orrõ all õnnõ hulga sulgi, kanna es olõ koskil. Mõtli, et nüüt sai vainlanõ iks timä kah kätte.

    Õdagupoolõ läts’ külmäs ja kass ronisi sinnä kuuti lämmähe.

    Tükü ao peräst kuulsõ ma laudast hirmsat lärmi.

    Joosi kaema, ja mis ma näi: üte orrõ otsa pääl tänit’ piaaigu pal’as kana ja tõõsõ otsa pääl susisi ja unnas’ kass nigu lambihari.

    Kana pandsõ mõtlõma, et vahel om hää, ku iks uma pääga kah mõtlõt ja õnnõ kikka pääle ei looda, jäät ello.

    Kanna ma supis es keedä, andsõ tõsõ perre karja.


    Liinamäe Ilme


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Kunn es lasõ ussõst vällä
     
    Naistõrahvas, koolioppaja, naas’ tüüle minemä. Nigu tä vüürüsest ussõ vallalõ tekk’, hiitü är: ussõmati pääl oll’ kunn! Ei tiiä, kuis kunnakõnõ sinnä oll’ essünü.

    Koolioppaja es julgu kunnast müüdä kah astu. Tä oll’ ülepää väega pelglik inemine.

    Eläjäkene vahtsõ ummi punnin silmiga oppajat, tuu umakõrda kunna. Kumbki es liigu kotussõ päält.

    Tiiä-i, ku kavva nä tõnõtõist niimuudu silmitsi. Õnnõs tull’ koolioppaja miis tarõst vällä uurma, mille naanõ ei olõ viil är lännü: aknõst olõs minek nätä olnu.

    Tä löüd’ iist tulist hirmu täüs naasõ ja ussõmati pääl kükütäjä kunna.

    Miis nõst’ kunna trepi kõrvalõ ja naanõ naas’ suurõ joosuga läbi pargi tüüle minema.

    Koolimaja oll’ külh väega lähkün, a tuu päiv jäi oppaja tunni iks ildas.


    Kuur kusõpotin?!
     
    Talonaanõ ost’ turu pääle minekis hapukoorõ jaos latsi pissipoti. Tä oll’ väega puhas inemine, kongi ei tolmuteräkeist egä nõenatukõist. Vahtsõ potikõsõgi mõsksõ tä inne koorõ sissepanõkit hoolõga üle.

    A turu pääl es viä täl sukugi. Inemise käve müüdä, kaiva külh, a kiäki timä käest kuurt es osta.

    Kõrval umma turukaupa möönü naanõ arvas’, et hädä oll’ anoman. «Kuur kusõpotin?! Kiä tuu iks taht säänest?!» arvas’ timä.

    Õnnõdu talonaanõ läts’ puuti ja ostsõ vahtsõ anoma. Säändse, mink kaeminõ es essüdä.

    Vahtsõl turupääväl täl ostjist puudust es olõ.


     
    Hüvä nõu
     
    Präänigu siimnitega
     
     
    Liivatainas:

    150 g võidu
    100 g tsukõrd
    2 munna
    250 g jahhu
    veidikese küdsämisepulbrit
    Linasiimnit, päävälillisiimnit, seesamisiimnit


    Hõõru pehme võid tsukrõga är. Sõs panõ üteviisi muna sisse ja kõgõ lõpus jahu üten küdsämispulbriga.

    Lasõ tainal tunn’ aigu külmän saista ja sõs tii nigu piparkuukõ: rulli tainas lakja ja tii piparkoogivormõga kujukõisi.

    Kujo määri munaga kokko, panõ siimne pääle ja surva tsipakõsõ sisse.

    Küdsä 200 kraadi man umbõs kümme minotit.


    Perämädse Ene


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!