Nummõr' 205
Lehekuu 4. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • 28 vahtsõt Umma Laulu
  • Uudissõ
     
  • Sännan sai nätä Adsoni-võistlusõ vahtsõt väke
  •  
  • Põlva ehitüse-poodil umakiilne reklaam
  •  
  • Eloluuvõistlusõ võitsõ 97aastanõ võrokõnõ
  • Märgotus
     
  • Elleri Kalle: inemise nimi tähendägu iks midägi!
  • Elo
     
  • Kelbi latsi muusika-and om imäpiimäga üten antu
  •  
  • 25 aastaga 10 000 väikut kallendrit
  • Juhtkiri
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Elleri Kalle: inemise nimi tähendägu iks midägi!
     
      
     
    Elleri Kalle om pall’odõlõ opanu mi edevanõmbidõ vanno, piaaigu är unõhtõduid kunstõ 
      
    Seo kuu 7. pääväl saa 70 aastatsõõri täüs sändsel Võromaa mehel nigu Elleri Kalle. Tuu olõ-i püüne pääl olõja miis, a teno timä kokko kor’adu tiidmiisile omma mi rahva siän jäl vahtsõst avvo sisse nõsõnu mitmõ vanaperälidse as’a nigu palktarõ ragominõ, vana nime, uma põlinõ kiil ja kultuur. Elleri Kalle oll’ ka Kaitsõliidu üts päämine vahtsõst luuja 1990. aastagal ja edimäne ülemb.

    Perämädsel aol teedäs sinno ku nõvvomiist palktarõ ragomisõ ja laembalt vanaperälidse miihi käsitüü man. Kost sa nuu tarkusõ olõt saanu?

    Esi opnu. Pikä aoga. Pruuvnu, kaenu päält. Nüüt inämb häste ei jovva tetä ja ei olõ vaia kah olnu. Hädäga viil midägi ehitänü är kah.

    Nõvvo küsütäs külh küländ pall’o. Suurõlt jaolt iks sanna ja savvusanna kotsilõ. Ma tiiä küländ häste rehetarrõ kah, a tuud kiäki ei ehitä. Praavitamisõ man om iks api küstü kah.

    Ma tuust nõvvoandja ammõtist päse, ma looda. Villändi kultuuriakadeemiä rahvusligu ehitüse ala päält om mõni nuur miis pääle kasuman, kinkast saa asi. Sääl omma iks kimmä mehe ja iks papõr kah karmanin, mul olõ-i määnestki papõrd!


    Olõt maausulinõ, Maavalla Kua üts luuja. Midä maausk su jaos tähendäs?

    Olõ maausulinõ põlvõst-põlvõ, kasunu tuu seen. Imä puult, esä joudsõ esi sinnä. Ei mõista hinnäst ette kujota tõsõs.

    No ütlemi sada aastakka tagasi oll’ suur jago mi rahvast tegeligult ja hindä tiidmäldä maausku. Väega suuri kristlaisi väega es olõki.

    A noid, kiä olõs olnu peris hindä teedä vasta ammõdivõimõlõ ja kerikulõ, noid oll’ kah õnnõ ütsikit ja õnnõ perri kaupa. Kogokunda ja tervet küllä inämb es olõ. Tuu vast häötedi joba Põh’asõaga är.

    Inne iks pidi olõma. Meile iks litsuti taad ristiusku pääle sõaga, taa oll’ iks võõras ja oll’ inemiisi, kiä olli uman kinni. Ma olõ näide lats, nii-üteldä.

    Meil Maavalla kuan om põra kolm inemist sändsit õnnõ. Tõsõ omma sinnä jõudnu kuigi tõistpite.


    Olõt tunnõt ku maakiilside nimmi tutvastegijä. Mändse sullõ kõgõ inämb miildüse?

    Naa nime miildüsegi. Mullõ miildü-i, ku pandas nimi umast keelest, miä midägi tähendäs ja sis unõhtõdas är, midä taa tähendäs. Ja sis käänetäs tõistmuudu. Ku inemine om iks Hütt, sis käänetägu tuud iks Hütü, mitte Hüti vai kuiki nii!

    Kõik nime üten vai tõsõn keelen omma edimält midägi tähendänü.

    Mille mi piät ütlemä säksa Wolfgang, ku meil om uma Susi olõman? Tähendüs om tuusama! Kõik naa heebreäkeele nime Piiblin: kõigil om heebreä- vai arameakiilne tähendüs.

    Tuuperäst mullõ miildüs, ku om pantu täüstähendüsega sõna nimes. Mu hindä puja nimi om Kahrut. Tuu tähendäs vanõmban võro vai lõunaeesti keelen «väiku kahr».

    Tä esi tundki hinnäst niimuudu ja tõlk muial ilman uma nime ümbre, eski ladina kiilde pand’: Ursus Minor (Kalle poig om vanno asjo välläkaibja vai arkeoloog – UL).

    A tuu maakiilside nimmi ria (nimekirja saa kaia maavald.ee päält – UL) jaos otsõmi läbi egäsugumadsõ keskaigsõ kirjapanõgi, dokumendi. Korssi säält kokko.

    Pannimi iks kirja sändse nime, miä läävä kokko täämbädse inemise ettekujotusõga. Jätimi sändse vällä, miä seoilmaaigu kuiki pääle ei lää: näütüses oll’ Tal’nan 1340. aastaga paiku üts as’apuu kiäki Simon Labidapoik.


    Rahvaperädse kallendri – sirvilaudu – tutvastegemine om ka sul iist võetu.

    Neli miist olli tuu as’a man, Kama Kaido ja ma vast inämb. Kama tekk’ är suurõ tüü, istõ päivi kirändüsmuusõumin, kai läbi rahvasuust üles kirotõduid juttõ tähtpäivi ja kallendri kotsilõ.

    Vanast olli sirvilavva puust lavvakõsõ, sisse lõigudu ja kokko köüdedü. Katõ joonõ vaihõl omma päivi ruuni, üllen tähtpäävä ja all kuu. Katõssa tükkü om näid alalõ, kõik olli muusõumin võlssi kokko köüdedü.

    Mi sordõ näid ja kaimi, määnest märki oll’ inämb. Tähtpäivi ummi nimmi välläotsminõ oll’ umaette tüü. Jaanipäiv vai ristjä Johannese päiv om kirän egäl puul, a Muhu saarõ pääl oll’ alalõ Leedopäiv. Mi võti sis tuu. Kõlas väega läti Līgo muudu kah!

    Sõna «vastla» om võet roodsi keelest – fastlag (paastusäädüs). Vadja keelen oll’ alalõ tšihlago, mi perätselt kõlas tuu 'kihlaku'. Saigi sis tuu pantus.

    Mardipäävä puhul om pühäku nimi ja vana sõna ('mardus' koolnu kotsilõ) kokko sulanu. Säänest asja om mi keelen viil, kõgõ parõmb näüde om nimi Villem – säksa Wilhelm ja mi uma, ka lõunaeestin väega teedä Vililemb. Mari om ka sääne nimi.

    Umal aol sai sirvilaudu iks hulga tettüs. Mõsumassina-trükk oll’ meil: mõsumassina rulli vaihõlt lasimi läbi, poolõ lätsi vussi. Põra and Maavalla koda egä aastak sirvi vällä, mi neli saami egä kõrd «autorieksemplari».


    Olõt ütelnü, et ku tahami otsi tuud peris umma, tulõ kaia Vinnemaa soomõugrilaisi poolõ. Miä om sääl alalõ, mille mi olõmi joba är unõhtanu?

    Tuu asi om väega laiukilõ, tulõ kaia pall’osit uurali rahvit. Kink käest om kõgõ inämb saia ja kiä ei olõ ka väega kavvõn, omma vepslasõ. Vepsä keelel om ka ütist võro keelega, alostadõn sõnast'om'.

    Mändse omma su meelest kõgõ ilosamba vai esierälidsembä võrokeelidse sõna vai ütlemise?

    Mullõ kõgõ huvitavamba sõna omma kas ärkaomisõ vai tõsõs minemise veere pääl: näütüses 'võhlu', 'võhlanõ'. Ütelt puult tähendäs jället eläjät vai inemist. A tõsõlt puult om edimäne tähendüs 'nõiatüü'.

    Muido omma huvitava sõna nigu 'mättäräpsäjä' vai 'koobavaht' – näid ei saa tõlki kuiki vai piät väega pikält ümbre seletämä.

    Kirotit 1972. aastagal EPA lehen essee «Maarahvast»: kuis tsuvvamiihist saapamehe saiva, mi uma ilmanägemine, nime ja kombõ s’aksa massikultuuri är kattõva. Tuu kirätükk om pall’odõ mõttõ-ilma sügävähe mõotanu, a sullõ hindäle ka pahandust toonu. Midä sääl välläültüst sullõ kõgõ inämb pahas panti?

    Säänest, midä saanu vällä võtta ja paragrahvi pääle kirota, sääl es olõki.

    Keemiä ringauditooriumin oll’ suur ütiskundlinõ arotaminõ. Mullõ tulli tuu ao mitmõ ammõtligu kirändüse ja aoluu uurja väega külge.

    A nä arvsi, et olõ mehekene mõtsast ja ei tiiä as’ast midägi. A mul olli kimmä as’a iks kümme kõrda perrä kaetu. Sääl rahva iin saiva nä tuuga pessä ja süändü tuust väega är. Sis otsiti konksõ, kuis mullõ küüdsi taadõ saia ja tuudaigu es olõ tuu väega rassõ. Kinni minno es panda, a ammõtist tetti valla.

    Nii saigi must mõtsa-ammõtnik. Om ültü, et minno pagõndõdi, a egä mul tuu ammõdi vasta midägi es olõ. Sai kotussõ sändse mõtsa sisse, kon põra om Karula rahvuspark. Õigõ kotusõ pääle sai!

    Kas tuu man, et Karula rahvuspark tetti, ollit sa takast-tsuskja?

    Üts tsuskja kimmäle. Tõnõ oll’ Kama, mi olli kats tsuskjat üts ütel ja tõnõ tõsõl puul rajooni ja mõtsamajandi piiri. Ministeeriumi luuduskaitsõinemise olli tuu as’a puult ja tettüs taa sai.

    Väega hüä mehe olli Ranniko Veljo ja kaonu Aruja Madis. Põra sändsit olõ-i sääl ministeeriumin.


    Sõs tullit mõtsast vällä Kaitsõliitu luuma?

    Tuu sõalinõ mõtõ oll’ aastit pään üte jao sõpruga. A tuu mõtõ oll’ mitte ütsindä põrmandu all, a viil paar jalga allpuul.

    Mõtsan sai laskma ja kaarti tundma oppi. Ei saa üteldä, et meil oll’ kõrralik ohvitseri ettevalmistus, a egä väega pall’o puudu kah es jää. Keskmidsest Vinne sõaväe ohvitserist ollimi iks kõvva üle külh.

    Aig tull’ kätte ja seo oll’ nigu kohus. Nigu sõttaminek oll’. Poig ja naanõ lätsi tuul segätsel aol är Tal’nahe. Ku tuu «sõda» ütskõrd läbi sai, es olõ mul inämb midägi alalõ.


    Olõt peri Rõugõ kihlkunnast Vahtsõ-Kasaritsa Verijärve veerest. Kas tuu paik su jaos ka kuigi esieräline om?

    Om iks. Põra taa om pia nigu liina jäänü ja liinan ma ei taha olla. Ma sai tagasi suurõ osa taast kotussõst. Maja Verijärve ja Vahtsõliina tii vaihõl olli suurõlt jaolt kõik mi uma.

    Suur maja om valla võet jaVõro liina pistü pant. Üle tii nurmõ ma möi setost naabrilõ Timmolõ maaha.

    A mõts om viil mu uma ja tükükene järveveerest. Tuu om mi vahmili «monument»:poig om kah ütelnü, et tuud ei müvvä. Tuu om perädü illos, a iks väega väiku tükükene maad. Tuu jääs.


    Küsse Harju Ülle

     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!