Nummõr' 204
Mahlakuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Näputüüga leibä tiinmä?
  • Uudissõ
     
  • Tulõ savvusanna-tsõõriklaud
  •  
  • Mustlasõ petvä kergeuskligõ käest rauda ja akusit vällä
  • Märgotus
     
  • Mölleri Taivo: valvsimi Eesti piiri katõkõistõ!
  •  
  • Vanarahvas märgotas
  • Elo
     
  • Tal’na võro selts 20
  •  
  • Tsõõrigu sugupuu pernaanõ
  •  
  • Laul om Kasaritsa mäki pääl linnanu 140 aastat
  • Juhtkiri
    Uma Pido
    Savvusannan
    Kiri Kaasanist
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Tsõõrigu sugupuu pernaanõ
     
    Saarõ Evar
      
     
    Kupperi Aino näütäs tsõõrikut sugupuud 
      
    Kupperi Aino (86) Vaabinast Sellilt saatsõ mullõ kirä: «Kuuli, et Võrol om sugupuunäütüs. Olõ nännü egäsugutsit skeeme, lövvä, et mu uma om kõgõ parõmb. Seo skeemi leiut’ Anatoli Põderi esä Herman, kis vanal aol oll’ Petseri liinavalitsusõ sekretär…»

    Lätsi kirä pääle viil sõs, ku lumõvalli inemisest korõmba olli, Vaabinalõ. Aino võtt’ mu vasta, nigu olõssi uuta tiidnü. Näüdäs’ kõrraga sugupuu-joonist kah.

    Aino sugupuu om tsõõrigu kujuga. Esiesä om pantu keskpaika, latsõ tegevä edimädse tsõõri tä ümbre, latsõlatsõ tõsõ ja nii edesi. Nii ei tulõ ruumist kunagi puudust. Hääl juhul tulõ naada paprõlõ viiri pääle manu kliipmä. Täämbädses pääväs om jõutu säitsmendä põlvõni ehk säitsmendä tsõõri pääle.

    «A mis sõs saa, ku üte esiesä latsõ umavahel kokku läävä?» es saa ma jättä küsümäldä. «Seoniaoni ei olõ tuud viil juhtunu,» vastas’ Aino. Taa paprõga nakas’ tä pääle 1988. aasta 25. aprilil. Sõs oll’ viil kuus põlvkunda. «A mudeli ma sai Meossõ Põdra poja Hermani mant.

    Tuusama, kiä oll’ mi kuulsa Toliku esä. Tuu võisõ iks olla inne sõta Petserin, ku ma timä sugupuud näi, a ütskõrd võti ette ja tei esi kah perrä.»

    Sugupuu tsõõri päält või nätä, et Põdra Peebul oll’ säidse poiga ja üts tütär. Neli tükkü pandsõ tä Sellile elämä, üte Tobralõ ja üte Meossõlõ. Säitsmes poig läts’ Peterburi liina, a tuugi jõudsõ elu lõpupäivil otsaga Vaabinalõ tagasi. Peebu tütär läts’ Liiva Jaanimäele mehele, säält om sugupuu esieränis tihtsäle täüs kirotõt. «Liiva Koll’ (Mihkli) iks kitse, et timä om vanaimä rinda söönü. Ku timä sündü, oll’ vanaimäl kah viil väikene lats. Vanaimäl oll’ kokku säidse last ja imäl niisama säidse last,» jutust’ Aino.

    Täl om ülepää säändsit juttõ, et ei tiiä õkva, kas usku vai mitte. «Vahtsõmõisa (Vahtsõ-Antsla) rahvas oll’ Kuradit nännü,» kõnõl’ Aino. «Kiäki täpsäle es tiiä, a mugu kõnõldi, et Vanapakan maa pääl, tii pääl ollõv nättü. Sõs olli inemise Kassilaanõn hainal ollõn jälleki Kuradit nännü. Uhkõ must kuub oll’ sällän olnu, tsillendri küpär pään ja hinnäst täüs lõustaga mugu indsit’, ku inemise pelksi. Liiknu oll’ tä hoobis esimuudu, katõ tsõõri pääl ja ümbre es sataki! Perän tull’ vällä, et Vahtsõmõisa herr oll’ jalgratta ostnu ja saatnu tarõpoisi külävaheteie pääle ullitama. No kost nuu hantsmamehe säänest asja nännü ollivagi.»

    Aino om mändsegi ao ka Valgan elänü. Ku Aino tütär läts’ edimäste klassi, sõs tull’ klassijuhataja imä manu murõtama: mis taa lats kõnõlas, mugu «pinni» ja «pinni»! «Ütel’: «Mina ei saanud tema jutust kohe mitte midagi aru, me vaatasime klassiga koera pilti!» Ma sõs vasta, et tä ütel’ «pini», meil om sääne keelepruuk.

    Oppaja sõs, et timä ollõv peri Viru rannast ja murrõt ei mõista. Ütskõrd aastakümnit ildamba lugõsi Valga lehest, et sama oppaja, Liidia Vakk, saa 80 ja kos kuulõn tä kõik om olnu.

    Edimäne tüükotus:Satserinna algkuul. Vai timä ei tiiä, midä tähendäs pini!»

    Kupperi Aino om uman elun pall’o vannu talutöid opnu ja Uma Lehe lugõjilõgi liha suidsutamist ja leevätegemist opanu. Riigitüün olõ-i tä kunagi käünü. Miis oll’ raudtiiläne ja tiinse niigi küländ hääd palka. Vanõmbidõ iist oll’ kah vaia huult kanda. Ku miis sai 55aastadsõlt pensioni pääle, sõs tulli noorõ pensionääri (Aino oll’ 42) periselt Valgast är Sellile. Oll’ sääl 1970. aastil illus aig, terven külän peeti eläjit, tetti tüüd ja peeti pitõ. Nüüt omma õnnõ üle-katsõkümnedse küllä alalõ jäänü. «Hilleri Virvel om viil ainukõnõ lehm külä pääle, tuu lehm omgi õkva timä elupiätüs. A no vähämbält maa om tettü ja talvõraps oll’ sügüse illus rohilinõ,» jätt Aino jutu lõpõtusõs iks hää keväjä luutusõ kõlama.


     
     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!