Nummõr' 203
Mahlakuu 6. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kümnes võrokiilne näütemängopäiv Puigal
  • Uudissõ
     
  • Palkõ vaihtamisõ oppus Räpinäl
  •  
  • Võrokiilne ilmateedüs ETVn
  • Märgotus
     
  • Viimse Kullar: filmi nii Võrumaa ku üleilmalist küläellu
  •  
  • Anda om õks õndsamb
  • Elo
     
  • Vana kolhoosiesimehe kevväi
  •  
  • Kar’alaskmispäiv Urvastõ muudu
  • Juhtkiri: Uma ja hää näütemängopäiv
    Tähtpäiv
    Uma Pido
    Savvusannan
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Maadlõminõ masuga
     
    Säinasti Asta
     
    Kätte oll’ jõudnu 2008. aastaga jõulukuu. Ostõti kingitüisi ja tetti perreliikmile üllätüisi. Vanaimä-vanaesä elli üten poja, pojanaasõ ja pojapojaga suurõn kortõrmajan. Poig käve tüül ja tiinse häste.

    Pojanaanõ hoolits’ tita iist. Vanapaar tegel’ ummi asjoga. Noorõ tei sis vannolõ äkki üllätüse – üürse hindäle kortõri ja põlvkunna lätsi inne jõulõ lakja. Poig ostsõ liisinguga kalli auto ja pojanaanõ lainuga müübli.

    Jõuluaig tetti egäsugutsit meelütäjit müügipakmiisi. Olõ õnnõ miis ja kanna kodo, kuuri vai suvilahe nii pall’o ku jõvvat, vai nii kavva, ku «pappi» jakkus. A tuust puudu es tulõ. Panga mugu anni lainu kõigilõ ja egäle poolõ.

    Poig tahtsõ naasõkõsõlõ kingitüses mõsumassinat osta, a es saa perrämassu pääle... Imäl naas’ nuurist hallõ ja tä kirot’ perrämassu hindä nime pääle. «Kulõ mammi! Är peläku, kül ma massa – mul jo tüükotus olõman ja hää palk viil päälekauba» julgust’ poig. «A ärmi aastaga pääle võta, peräkõrd ei jõvva massa, kuumass tulõ väega suur,» murõht’ memm.

    «Hää külh, ku sa nii arvat,» oll’ poig peri ja massuplaan tetti katsatõistkümne kuu pääle.

    Neli kuud jõudsõgi poig massinat massa, siss tull’ masu: poig jäi tüüst ilma.
    Mõsumassina masminõ jäi imä olgõ pääle.

    Egäl pinsipääväl sõitsõva vanakõsõ poja poolõ. Oll’ kevväi, suvi, süküs vai talv: massu tahtsõ masmist. Massiva netin nii uma ku poja massu. Nii joba kümme kuud.

    Ütskõrd pääle masmist, ku naati kodo minemä, hõigas’ minnij, kiä viil arvodi takan oll’: «Kulõ ämm, veebileht ütel’, et olõt joba suvõst pääle massuvõlglanõ!» «Kon lehen ma olõ ja mink võlglanõ?» es saa memm arvo, habisi õhku ja prandsaht’ tävven pikkusõn põrmandu pääle pikäle.

    Väiku latsõlats tull’ vanaimä mano, kisk’ tedä käüsest ja lalisi: «Memm, älä koolõ älä!»

    Egä vanaimä es mõtlõgi viil är koolda. Ku oll’ törtsu nuuskpiiretüst nõnna saanu, tekk’ silmä valla, tull’ pistü, haardsõ kotist mobla ja kärät’ kinkalõgi: «Kuimuudu ti julgõt minno massuvõlglasõs tetä ja mullõ hoiatusõ saata? Massupäiv om kuu lõpun, a ma massa joba kuu algusõn är!»

    Tõsõl pääväl tull’ vällä, et kuu algusõn mast raha arvõstõdi eelmädse kuu võlas, selle et üte kuu raha oll’ iks masmalda. Ku vanaimä kuulsõ, et olõki-i terve suvi võlga, õnnõ üts kuu ja et mõlõmba olli via tennü, oll’ täl hää miil ja tä massõ võlä viil tuulsamal pääväl är. Niimuudu tuu vanaimä-vanaesä masu pääle naas’.

    Poig pand’ hinnäst tüüldä inemises kirja ja sai Tüüturuammõdi kaudu Tartohe ümbreopmisõlõ.

    Vanõmbil oll’ hää miil, a mitte kavvas. Egä päiv Põlvast Tartohe sõita olõki-i nii nal’aasi. Kost tuu bendsin võetas ja määndse raha iist? A kost sis muialt ku iks vanõmbidõ karmanist.
    Vanõmba võtsõ lainu, muidoki ikuga poolõs, a kos sa päset. Imä iks avitasõ ummi latsi, kiä sis viil!

    Tuu es olõ vanõmbilõ viil kõik. Poja liisingu pääle võet auto, mink iist oll’ mito kuud masmalda, jõudsõ kohtuhe. Pruuvsõ külh papa pangaherrä süänd pehmesõnõlda, et pojal om viil kuu aigu kursusõl kävvü ja et perren väiku titt, vast saasi pikendüst?

    Es avida tan pallõminõ egä midägi. Pangaherrile es olõ antu nii suurt süänd, et nuuri rassõst elost arvo saia. Lihtsäle tulti ja auto viidi minemä.

    Sis sattõ papalõ kaala läti täpe (tävveste persen!). Papakõsõl tull’ uma kõgõ kallimb vara är anda – sõidumassin. Taat andsõ pojalõ auto, memm ostsõ lainurahast bendsini – iks nuuri tulõvigu hääs.

    A esi ohksi: «Masuga tullimi toimõ, a täpe tapp!»

     
     
    Vanaimä, kõnõla viisokablust!
     
    Ku ma viil lats olli ja kuuli es käü, sis käve iks vanaima hannah ja tahtsõ, et vanaimä kõnõlasi vanaaoliidsi juttõ ja laulasi vanno laulõ. Tuu aig oll’ minevä aastasaa viiekümnendide paiku.

    Vanaima Soe Ann (Ann Suss) oll’ sis vast säidsekümmend aastakka vana. Kõgõ rohkõmb tahtsõ juttu viisokablust. Vanaima ütel’ vasta, et tuu um sul jo pääluu seeh. Oll’ külh, a iks tahtsõ, et vanaima vahtsõst kõnõlasi.

    Parhilla, ku ma esi olõ kuuskümmend täüs, ei olõ mul tuu jutt inämb «pääluu seeh». A sääne tä inämb-vähämb oll’.

    Tuu tõtõstsündünü lugu juhtu Võromaal Kolepi küläh Sarvõ taloh.

    Vanaimä Annõ vanaesä Puustusmaa Peep lännü mõtsa hako ragoma. Kaenu, puhma all susi pikäle maah, hamba indsile. Vanaesä ütelnü: «Kae kohe rõibõ är lõpnu!» ja tõmmanu kirvõkuudaga üle soe hambidõ.

    A susi karanu üles, tõmmanu vanaesä jalost pikäle ja kisknu vanaesäl viiso jalast.

    Ku vanaesä üles sai, nännü viil, et susi läts’ Aia-Andri maa poolõ kõiki kapluga.


    Tammõ (Soe) Liivi, võrokõnõ Saarõmaalt
     
     
    Esimuudu kuldnokk
     
    Ütskõrd keväjä varra ma kuulsõ, et lauda takan pess naabrinaanõ kirvõga lehmäketi pulka maa sisse. Lätsi kaema, esi mõtli, et mille tä tuust lehmäst nii varra vällä vidä, lumi viil aia veeren.

    A ma sai aprillinal’a – katusõ nuka otsan istsõ kuldnokk ja tegi tuud hellü häste perrä. Perän tegi viil ussõ käginät, pini haukmist, latsõ ikmist ja egäsugumaidsi muid helle terve keväjä.

    Tuu oll’ nii pia kümme aastat ja egä kõrd oll’ mul hää miil, et vana sõbõr iks eloga tagasi.

    A üts kevväi tedä inämb es tulõ, vist sai timä aig otsa...

    Läts’ aasta müüdä ja ma kuuli, et välän mobla helises. Mul hindäl tuud riista viil es olõ ja ma mõtli, et kiäki võõras om tulnu. Vahe ümbre, a tuu helü tull’ hoobis puu otsast.

    Jälki kuldnokk sai mu är pettä. Tuu tsirk tegi viil auto tuututamist, mängse määndsitki laulujuppõ ja muud «tehnilist» kraami. Õkva nätä, et vahtsõnõ nuur põlvkund om pääle kasunu.

    Liinamäe Ilme

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Jäigi kanapoigõ uutma

    Kats talonaist saiva kokko ja naksiva ummi murrit ütstõsõlõ kõnõlõma. Edimäne naanõ kaivas’, et pand’ külh kana haudma. Uut’, uut’, a poigõ es tulõki.
    Tõnõ naanõ arvas’, et vast om kikka viga. «Ei, ei, kikka viga es olõ!» oll’ uutja kimmäs. «Mille sa niimuudu arvat?» uursõ tõnõ. «A mul ei olõki kikast!» sai tä vastussõs.


    Lehmäpiim ja kotipiim

    Noorõ tulli maalõ vanõmbilõ küllä, väiku pojakõnõ oll’ kah üten.
    «Kimmäle omma teil kõtu tühä, ma tuu õkva lehmäpiimä,» oll’ pernaasõl küläliisi üle hää miil.

    A vanaimä jutt kisksõ latsõlatsõl näo vingu. «Ma lehmäpiimä ei juu!» põrot’ poiskõnõ vasta. «Ma taha õnnõ kotipiimä!»


     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!