Nummõr' 203
Mahlakuu 6. päiv 2010
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kümnes võrokiilne näütemängopäiv Puigal
  • Uudissõ
     
  • Palkõ vaihtamisõ oppus Räpinäl
  •  
  • Võrokiilne ilmateedüs ETVn
  • Märgotus
     
  • Viimse Kullar: filmi nii Võrumaa ku üleilmalist küläellu
  •  
  • Anda om õks õndsamb
  • Elo
     
  • Vana kolhoosiesimehe kevväi
  •  
  • Kar’alaskmispäiv Urvastõ muudu
  • Juhtkiri: Uma ja hää näütemängopäiv
    Tähtpäiv
    Uma Pido
    Savvusannan
    Kirä
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Anda om õks õndsamb
    Naabri egä kõrd avita ei jõvva, ku koskil hädä väega suur
     
      
     
    Nõlvaku Kaie, võrukõnõ 
      
    Seo talv om õks rassõ ollu külh. Esiki nuilõ, kel tüü olõman, a palk rohkõmb tuu pall’ukõnõld miinimumi poolõ kallus. Mis viil nuist kõnõlda, kel tüüd ei olõki. Ja ku om viil sääne kortõr kah, kos lämmi suurõst katlast tulõ, a paistus, et tuud katõld õkva selge rahaga kütetäski, sis om õks peris hullustõ.

    Ega kesk talvõ vast viil nii rassõ es olõki ku parhilla, ku tsillukõnõgi rahatagavara lõppõma nakkas ja keldrisalvil ja sahvririiulil ka jo põhi paistus.

    «Anda om õndsamb ku võtta,» ütel’ imä vai vanaimä, ku latsõ pall’as palanulõ ja veidikese ullikõsõlõ vanainemisele piimätsilka vai lihatükükeist viimä saat’. Latsõlõ tull’ tuuperäst nii üldä, et lats õks häbendeli võõradõ tarrõ minnä. Ku lats kasvi, sai tä muiduki esi kah arru, ku hää om kedägi avita vai kellelegi medägi anda. Ja et sõnaga tennämine ei olõki nii tähtsä ku tunnõ, et tõsõl hää miil sai ja et täl veidükesegi parõmbadõ om.

    Viimätsel aol om kuigi niimuudu lännü, et naabri egä kõrd avita ei jovva, ku koskil hädä väega suur. Tõnõkõrd ei julgu kah tuud api pakku. Ja vahel võit esiki ullis jäiä, ku uma külä inemisele, kiä ikk, et latsõ nällädse ja rahapäiv kavvõn, veidükese annat ja sis perän näet, kuis tä ollõpudõlidõga poodist kodu poolõ kepsutas.

    Ilda aigu kuuli, et üte valla sotsiaaltüütäjä oll’ rõõmuga suurõlõ perrele vagivahtsit talvõsaapit pakma lännü, a sääl tei tütrigu kõvõra näo ja ütli, et nimä säändsiid jalga ei panõ – ei olõ moodun. No kes julgus sinnä viil kardulipangi vai moosipurgiga minnä!

    Inemiisi om muiduki egäsugutsit, a ma tahtsõ rohkõmb tuust kõnõlda, et anda om iks õndsamb... Esieränis sis, ku ei ooda, et tuu andminõ suurõ kellä külge pandas.

    Tuu om muiduki hää, ku mõnõ väikeisi latsiga perre hättäjäämisest kavvõmban kah kuulutõdas, tuuperäst et uman kandin ei olõ vast kellelgi medägi tarvilikku anda, a üle riigi om parhilla viil pall’u säändseid kodusiid, kon armõtulõ vahtsit asju om ostõt, a vana kõik alalõ, medä kohegi panda ei olõ. Väega hää meelega andas nuu sängü ja lavva, teleka ja rõiva tõisilõ är, kellel näid vaia.

    A tuu andmisõrõõmu tsurk mõnikõrd är noidõ kokkukorjajidõ ja kätteviijide himu hennäst näüdädä. Õks topitas hennäst telekadõ, näüdätäs asju ja näüdätäs nuid latsi, kiä naa sai, ja nigu oodõtas, et tuu väikene lats kah ilmkistumalda kitmä ja tennämä piät. Tuu om muiduki suur tüü, ku abi tarvitaja ja andja kokku viiäs ja tuu abi autuga õigõdõ paika sõidutõdas. A vast olõs perän parõmb tunnõ, ku naa avitaja tuud meelen piäs, et õndsamb om anda ku võtta?


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!