| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | Võromaa inemiisi mälehtüse savvusannast: kuis sääl käüti, midä kõnõldi, midä pääle mõskmisõ viil tetti ja miä viil sannast meelen om. | | | | |
| Liinaprovva tahtsõ vanavanaesä sanna puhtas mõskõ | | | Ma eski ei tiiä, ku vana taa sann om, a vanavanaimä ütel’, et seo sann om tettü joba inne vanavanaesä sündümist.
Vanaimä kõnõl’, et ma naksi sääl sannan joba käümä, ku ma es olõ viil aastanõgi. Tä nõstsõ minnu säält pääle mõskmist tarõ manu.
Lats es jõvva jo imä ja esäga nii kavva sannan olla ja tä võisõ sääl ka külmä niimuudu saia.
Ütskõrd ku ma joba suurõmb olli, kästi minnu üte mu sugulasõ latsõga iin sanna är minnä.
Sis sai nall’a. Ku tä är nägi, mändse musta sanna saina omma, sõs ütel’, et sääl haisas suidsu perrä ja kae, mändse mustõ sainuga ruumin piät tä hinnäst mõskma! Näil oll’ jo koton hindäl puhas sann. Tä pagõsi är tarõ manu ja jäigi mõskmalda.
Vanaimä kõnõl’ tuud kah, et ütskõrd üts liinaprovva tull’ maalõ uma mehe sünnüpäivä pidämä. Tä tahtsõ tudõngist sõbrulõ suidsusannan käümist näüdädä. A provva es olõ esi kah suidsusannan käünü. Ku tä är näkk’, mändse musta saina omma, sis küsse tä mehe käest pangiga vett ja lubasi saina puhtas mõskõ.
Suidsusannan om kõik hää, õnnõ sääl piät mõistma hinnäst sannuta. Ja ku hää sääl vihtu viil om. Tuu om sanna üts kõgõ parõmbit mõnusit.
Minnu opas’ vanaimä joba väikust pääle vihtma. A kõgõ parõmb viht om kadajaviht. Tedä piät õnnõ mõistma nii havvuta, et tä väega ei tsusi.
Sõs om mul meelen üts latsõ-iä keväjäne päiv, ku sannast lihha vällä tuudi ja üteldi, et nüüt om kül valmis. Kül tuu oll’ hää ja makus.
Poodist ei osta imä esäga mullõ kunagi säänest. Esä tege hindäle egä keväjä esi soolalihha ja lask sannamehel suidsuta, ku tä õigõt suidsulihha taht saia.
Nüüt olõ ma joba suur ja käü harva vanaimä poolõ. A ku om sannapäiv, sõs lää ma kimmäle kah sanna, mis sis, et piä perän kasvai jalaga kodo minemä, ku imal-esäl aigu uuta ei olõ.
Toda ma tiiä kah juttõ perrä, et sanna piät kütmä kõik aig kimmäs sannamiis, kes sanna tund. Sis ei saa sann mõru.
Mõru tähendäs toda, ku silmä nakkasõ vett juuskma ja kipitämä. Tuu tulõ tuust, ku sanna saina ei olõ kõrraligult lämmäs lännü. Tuud juhtus kõgõ rohkõmb talvõl.
Mul ei jää nüüt muud üle ku tennädä sannamiist, vihahavvutajat ja viituujat.
Mi perrel om iks vidänü. Hää, et vanavanaesä sanna iist huult pidi ja es lasõ är hukka minnä.
Üle suidsusanna ei võta mu silmin ütski sann.
Parvõ Airi (16), Varstu keskkooli opilanõ
| | |
| Viaparandus | | | | | Toimõndusõ süül sai eelmidsen Uman Lehen võlssi savvusanna-rubriigi jutu «Haanimaa savvusannust» kirotaja nimi. Tuu jutu kirot iks Pressi külä miis Pressi Einar, mitte Pressi Heldur. Pallõmi andis!
Uma Lehe toimõndus
| | | | |
|
|
|
