| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Märgotus |
| Elo |
| | |
|
|
| | | | | | Ruitlasõ Olavi, takast-tsuskja | | | | |
Jälki käü aokirändüsen vaiõlus, kas latsõlõ või pessä anda vai ei. Poolõ inemiisist arvasõ, et või ja piätki ja tõnõ puul arvas, et ei või.
Ma arva, et ku pesmine avitas latsõl elost arvo saia, sõs pidänü suurilõ inemiisile, kiä millestki arvo ei saa, kah pessä andma. Ku last vitsaga lüvvä om õigõ, sõs suurõ inemise tuima perst vitsaga narri ei olõ mõtõt. Suurõlõ inemisele tulnu õkvalt jalaga virota.
Kõgõ kimmämb viis ulli suurt inemist löüdä om minnä liina, kon mõni valgusfooriga üle tii minegi kotus om.
Oodat. Üle kümne minodi ei lää peris kimmäle, ku joba edimäne latsilõ iinkujo andja verevä tulõ all üle tii lätt. Hariligult om nii, et 4–5 inemist uutva rahuligult rohilist tuld ja üts lätt, nigu silmäklapi pään, õigõ nägo iin, üle tii.
Vot säändsele üle tii joudnulõ õkvalt jalaga persele! Kõmm! Mitu kõrda. Äkki mõos: määnegi lats kaes tuud asja kõrvalt ja mõtlõs: taa om külh halv asi, ku joba suurõlõ inemisele jalaga andas, tähendäs fooritulõst müüdäkaeminõ om üts väega halv asi.
Hääs kotussõs, kon täüsinemiisile pessä anda, om televisioon. Televisioon om kõgõ suurõmba mõoga aokirändüse sort ja ku pesmisest või kassu olla, jovvasi pesmisest tulõja kasu kõigi mano.
Vähembält üts täüskasunu tulõ Hummogutelevisioonin läbi pessä, tõnõ õdagudsõn «Ringvaatõn». Tõsõ inemise kaesõ tuud koton päält ja opva, kuis pesmisest kasvatamisõ man kassu om.
Raidali Jaanus jäi rooli takan lõhnuga vahelõ... Meelütämi tä saatõhe «Tähelaiv».Kõnõlami kõgõpäält timä latsõpõlvõst, lasõmi Jaanuspoisi latsõpõlvõsõprul ja oppajil paar hääd sõnna üldä. Ku mehekesel mokk joba väega moositsõs lätt, annami tälle saatõ kulminatsioonis pessä! Uutmalda tulõva püünekardinidõ takast Pertelson ja Budõlinipoiss, tümitäse mehekese läbi. Vot kon olõs kuh’aga kasvatuslikku mõjjo!
Tõsõn «Tähelaivan» annassi jäl Pertelsonilõ pessä, tuu Arigato jama iist. Sõs tulnu rammumiis Muromõts üten Leesi Lauriga, ja jälki – põmm!
Ma uma esä käest pessä es saa, selle ma nii halv lats olõgi. Teno toolõ es anna ma suurõmbast pääst umalõ esäle kah kere pääle, ku tä mõnikõrd halv vanainemine oll’. Umma poiga ei olõ kah löönü... ma proomi uma elo kimmämbäs tetä.
Ma looda, et uma poig ei tulõ mullõ kah kümne aasta peräst kallalõ, ku ma mõnõ ull’usõ tii vai tälle närve pääle käümä nakka.
Vanainemine käü jo nigunii noorõmbilõ närve pääle, taht tä sõs vai ei taha. Tä unõhtas, kopõrdas, pudistas... A ku ma last hoia, vast hoiõtas minno kah...
| | |
|
|
|
