Nummõr' 202
Urbõkuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kihlkunnapäiv Põlvan
  • Uudissõ
     
  • Kalapüüdmise võistlusõ omma moodun
  •  
  • Ristipuiõ raamat sai preemiä
  •  
  • Kihlkunna kõgõ pühämb paik?
  •  
  • Osola pensionääri teivä talvõl kelgurallit
  • Märgotus
     
  • Lugõjidõ mõttõ Umast Lehest
  • Elo
     
  • Saatuslik 1949. Kats saatust
  •  
  • Noorõ tüütegejä: õnnõ lotoga saa ull kah kõrraga rikkas!
  • Uma Pido
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Ikõ vai naara, pääasi, et hamba alalõ jäävä!
     
    Õkva Margit
     
     
    Lugu juhtusi minevä-aasta kesksuvõl. Üts hommuku jalaga läbi liina tüüle minnen jäivä mullõ Põlva turuplatsi lõpuh kiviposti otsah silmä hambaproteesi: õkva kõrralik alomanõ lõvvajago hambit. Sinnä posti otsa nä minost esiotsa jäiväki.

    Tii pääl lätsi ja mõtli, et no misperäst nuu proteesi sääl sedäviisi külh videlivä. Kuimuudu saa säändse as’a ülepää är kaota. Kas omma tõtõstõ kaoma lännü vai om kiäki nal’a peräst uma vana hamba sinna vällä säädnü, et võtkõ, kellele sünnüse ja vaia om. Mul kisksõ eski suu naarulõ.

    Tüü man unõti ma nuu hamba ärki, a pääle lõõnat, ku kolleegega üteh sünnüpäävä lavvah istsõmi, tulli nä mullõ jäl miilde.

    Ma kõnõli tõõsilõ kah, et ma hommuku turu pääl võlsshambit näi. Kolleegi naksi ütlemä, et kodo minneh käügü ma vahtsõst kaemah, kas hamba alalõ omma ja ku omma, võtku üteh. Meil taa lehevärk, et panõmi teedüsse lehte, vast tulõ mõni perrä.

    Lätsi õdagu kaema. Hamba olli alalõ. Panni kotinutsagu sissõ ja võtsõ järgmäne päiv tüü mano üteh. Teimi pilti ja ma panni väiko jutu kah mano. Umbõs säändse sama nal’alidsõ mõtõlusõ nigu iinpuul joba kirja sai, et no kuimuudu kül sääne tuhandit kruunõ masma lännü asi niimuudu ripakilõ om jätet.

    Järgmädse päävä päälelõõnat, ku leht jo inemisil käeh ja läbigi loetu, tull’ toimõndustõ sümpaatnõ vanamammi, kes väega häbüga tunnist’, et nuu löütü hamba omma timä uma. Oll’ tõsõ turu pääl kävveh rahakoti otsmisõga käekotist vällä tõmmanu.

    Minol oll’ hää miil, et lehtepanõk as’a ette läts’ ja kolleegi tundsõva kah rõõmu, et sääne viguridõga lugu häste lõppi.

    Järgmädsel pääväl tull’ mino mano tõnõ truksa vanadaam, kes tänoga tunnist’, et mi säändsit asjo tähele pandmalda ei jätä ja lehte panõmi. Ma es saa esiotsa arvo, midä tä silmän pidä. A sõs naas’ kõnõlõma, et tä tull’ umilõ hambilõ perrä.

    Mul kattõ kõnnõvõimõ kõrras är. Kas ma anni sõs eelä hamba võõralõ inemisele? Kelle uma nä sõs tegeligult olliva? Säändse mõttõ sõõdiva pääst läbi. Ma olõ õs mõistnu unõh ka nätä, et nii spetsiifiline tarbõasi mitmõl inemisel kaoma om lännü.

    Õigust kõnõlda, ma naksi õkva ikma. Vanaprovva, hää inemine, trüüst’, et kost ma pidigi tiidmä, kelle uma nuu hamba tegeligult omma ja või olla, et olliki tuu edimädse otsja uma. Tiiä-es taagi pääd anda, kohe tä nä kaotanu oll’.

    A õdagu oll’ viil kotohki hing haigõ. Õks mõtli, et kas nuu hamba saiva õigõlõ umanigulõ.

    Väiko naabripoiss juusksõ mullõ väläh vasta ja hõõgas’ jo kavvõst, et tädi Margit, kae, mis ma krundi* päält löüdse. Tä tekk’ peo vallalõ ja tii ei usu, mis sääl seeh olliva:õigus, sääl olli proteesi… Seokõrd ülemidse.

    Ma hingsi paar kõrda sügävähe sisse ja vällä nink tunnisti, et elo või vahel õks väega iroonilinõ olla. Õnnõs tull’ nädälivahetus pääle ja iispääva hommoku tüüle minnen oll’ joba peris kimmäs tunnõ.

    Tüü man andsõ kolleeg mu kätte mullõ saadõdu kirä. Vihadsõ tooniga kiri oll’ inemise käest, kes hamba edimädsenä hindä umas tunnist’.

    Tälle oll’ hambakuulutusõst teedä andu sõbranna ja esi tä sai luku lukõ päiv päält hambil peräh käümist.

    Mino hambateedüs ollõv kirotõt kõiki vanainemisi halvaspandvalt ja mis aokiränik ma sääne ülepää1 olõ… Arvõstadõh mino proteesikaotamisvõimaluisi fanaatsiarikast mõtõlust soovit’ kiräkirotaja mul hoobis raamatit kirotama naada.

    Es õlo ma viil kirälugõmisõga lõpuni jõudnu, ku üts kolleeg ussõ vahelt hõõgas’, et hambilõ tulti perrä. Tu oll’ sõs joba kolmas küsüjä… «Sajandi sürr!» võtsõva kolleegi taa luu katõ sõnaga kokko.


    Tiidmises:

    A misperäst nuu turuplatsi päält löütü hamba mullõ iks nii kõrda ja hinge lätsivä? A vot tuuperäst, et umalõ noorõlõ iäle kaemalda olõ ma esi kah proteesikandja ja mul ei tulõ nä tõnõkõrd kangutõn kah suust är!

    *tuu latsõ vanõmba ostsõva tükü maad, midä perrekund huuldamah käü.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Vinne mõjo kodoaian

    Nuur tütrik sai koolioppaja tüükotusõ Setomaalõ. Üten tunnin läts’ jutt kodoaia puiõ pääle. Üles oll’ ant, määndse puu tan kasusõ. Latsil olli käe pistü.

    «Uibu!» ütel’ üts. Oppaja tiidse säänest puud külh. «Visnapuu!» hõigas’ umast pingist tõõnõ. Oppaja oll’ säänest puud kah kuulnu, a silmi ette es tulõ kõrraga, kuis tuu vällä näge.

    «Kruusapuu!» suurustõli kavala näoga tsillokõnõ ts’urakõnõ. «Liivapuu!» kitt’ ts’urakõsõ naabri.

    Oppaja es ütle midägi. A no säändit puid ei saa olla! Naa latsõ, olkõ pääle edimäne klass, lihtsäle hanidi tedä! Jummal tiid, mis viil edesi saa, oll’ nuur oppaja meelest är...

    Vahetunni aigu istõ tä oppajidõ tarõn ja pühkse hill’ukõisi silmä tükvit pisarit.

    Üts vanõmb miisoppaja pand’ noorõ kolleegi kurbtust tähele.

    Nuur algklassioppaja tunnist’ üles, et tä es saa latsist arvu. Vanõmb oppaja vangut’ pääd. «Kae, kruusapuu om pirnipuu. Selle et pirn omgi kruusa, õigõmbidõ gruuša. A kiä tuu nii peenükeselt iks kõnõlõs. Liivapuu om ploomipuu. Pluum on sliiva ja kirss višnja – säält tulõvagi liivapuu ja visnapuu,» selet’ vanõmb ja targõmb miis.


    Brüssel om rüüvlipesä!

    Naabrinaasõ aroti laja ilma uudissit. Üts mutt kuulut’, et Brüssel om rüüvlipesä: «Sa kujoda ette, mi Viljakõsõ kott spordirõividõga jäi rüüvlile näppu!» hädäld’ tä.

    «Jumalalõ teno, et sääl kotin es olõ klavõrimängu noodivihku, Viljakõnõ olõs uma avvustaja klavõritunnin hättä jäänü!» ohas’ rõõmsahe tõõnõ naanõ.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!