Nummõr' 202
Urbõkuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kihlkunnapäiv Põlvan
  • Uudissõ
     
  • Kalapüüdmise võistlusõ omma moodun
  •  
  • Ristipuiõ raamat sai preemiä
  •  
  • Kihlkunna kõgõ pühämb paik?
  •  
  • Osola pensionääri teivä talvõl kelgurallit
  • Märgotus
     
  • Lugõjidõ mõttõ Umast Lehest
  • Elo
     
  • Saatuslik 1949. Kats saatust
  •  
  • Noorõ tüütegejä: õnnõ lotoga saa ull kah kõrraga rikkas!
  • Uma Pido
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Noorõ tüütegejä: õnnõ lotoga saa ull kah kõrraga rikkas!
     
    Peedosaarõ Kaisa
        
     
     
    Väroneni Aili üten hindä lemmikpildiga, midä tä är ei müü. Mõttusõ Maxi unistus om uma kaarahelbevabrik. 
        
     
    Mi kandin om tüüldä inemiisi väega hulga ja tüüpakmiisi veidü. Esieränis rassõ om tüüd saia küländ nuuril ja küländ vannol. Kats nuurt inemist, Mõttusõ Max (20) Vahtsõst-Roosast ja Väroneni Aili (19) Kanepi vallast Hino küläst omma hindäle meeleperädse tüü löüdnü ja olli nõun tuust lehelugõjilõ kah kõnõlõma.

    «Suurõmba osa tüüaost avida umma immä ja essä Mõtsavelle talon. Seo olõ-i sääne kellä katsast kellä viieni tüü, a ma olõ-i kunagi hindäle säänest tüüd tahtnu kah,» kõnõlõs Max, Mõtsavelle talo peremehe Mõttusõ Meelisse (45) poig. «Kimmäst pääväkavva olõ-i, tii tuud tüüd, mis vaia om. Mõni päiv vaia sanna küttä, tõõnõ kõrd jäl vaia Võrru ehitüsmatõrjaalõ perrä sõita.»

    Jutu seen tulõ vällä, et Max om hindäle ilda aigu üten esäga firma tennü. «Helbevabrigu panõmi tüüle. Kaarahelbist teemi säändse hummoguhelbe, midä saa piimäga süvvä. Järgmäne nätäl läägi koolitusõlõ ja sis nakkami pihta,» jutustas Max viil tsipakõsõ tasaligult.

    Uma äri pistüpandmisõs saa küssü tukõ mitmõlt puult, Maxil om plaan küssü toetust PRIAst. «Piät õnnõ kõrraligu paprõ tegemä, äriplaani vällä märkmä,» kõnõlõs tä. «Ettevõttõ luumisõ man omma esisugmadsõ nõudmisõ, mu ettevõttõl, OÜl, piät olõma algkapital 40 000 kruuni.» Kuis noid helbit maaha müvvä saa, tuud olõ-i Max viil vällä märknü, a luut tuu as’a man esä abi pääle.

    Ka väikust tüüst om api

    «Ma otsõ tüüd kats kuud. A sis tull’ mu mano Kanepi nuurikeskusõ juht Ladva Annika ja paksõ väikeist tiinmisvõimalust,» kõnõlõs Aili. Märdikuust käügi no Aili egä kolmapäiv nuurikeskustõ päämidselt 10–12-aastadsi nuuri oppama.

    «Käsitüüd teemi ja joonistami kah. As’a piät olõma lihtsä ja ilosa. Ega nail koolilatsil olõ-i jo püsümist,» seletäs Aili. Sakõst tulõ ka kavalust pruuki. Esieränis om tuud vaia poiskõisiga as’aajamisõ man. «Maalsõmi ütskõrd fassaadivärvega kivvest lepätriinusit. Üts poiss käve ja nuias’ tunn aigu, et ma tälle üte umatettü niisama annas. Ma olli õnnõ sis nõun, ku tä lubasi mullõ üte vasta tetä. Peräst mi sis vahetimi naid,» kõnõlõs Aili naarulidsõlt.

    Päält nuuri oppamisõ om Ailil viil üts võimalus rahha tiini. Tä tsehkendäs fotodõ perrä inemiisist pilte.

    Pildi omma päämidselt värviliidsi pleiätsidega tettü, a mõni ka kuivpastelle ja guaššõga. Kõgõ suurõmba pildi omma A2 mõõdun (kats aolehe külge kõrvuisi). Pilte omma telnü iks sõbra-tutva ja säält edesi sõpru tutva. Aili tettüid pilte om ka joba vällämaalõ kingitüses saadõt.

    «Seo as’a man om kõgõ rassõmb raha küsümine,» kõnõlõs Aili. «Om ütlemine, et tulõ küssü nii, et tsipakõsõ häbü om, a peris häbü viil ei nakka,» muhelõs tä. «Ku inemine iks pilti taht, sis om tä valmis ka tuu iist masma.»

    A mille noorõ inemise koolin ammõtit opman olõ-i?

    Max ütel’ tuu pääle, et tahtsõgi aasta vahelõ jätta ja puhada. Mineväaasta suvõ lõpun põrot’ki tä üten sõbraga tõsõlõ poolõ ilma, Austraalialõ. Tagasi tulli jõulukuun. Poissõ huvi oll’ kõgõ inämb ilmakaeminõ, tüü ja raha olõ-s nii tähtsä. Siski teivä nuurmehe Austraalian iks tüüd kah: «Ollimi mangofarmin tüül ja korssimi dragon fruiti (sääne vili, mis kasus kimmäst sorti kaktuisi pääl) kah. Sändse ulli tüü iist saa Austraalian iks hulga rohkõmb palka ku meil,» seletäs Max.

    Sügüse om Maxil iks plaan korgõmbahe kuuli minnä. Tä märgotas, kas valli Maaülikoolin põllumajandussaaduisi tuutmisõ-turustamisõ ala vai oppi Tarto ülikoolin majandust.

    Aili tahtsõ päält Kanepi gümnaasiummi minnä Tarto korgõmbahe kunstikuuli meediät ja reklaamikunsti opma. A üte kotussõ pääle tahtsõ saia 11 inemist ja tedä vällä es valita.

    «Kõgõpäält oll’ külh väiku masõndus pääl, a sis mõtli, et jätä tuu aasta vaihõlõ ja proovi vahtsõst,» kõnõlõs Aili. «Egä ma näid niisama rahulõ ei jätä!»

    Mõlõmba tüütegijä noorõ inemise tahtva hindäle tulõvigun säänest tüüd, mis and näile küländ vaba käe. «Taha olla esihindä peremiis,» tiid Max. Ka Aili taht tüüd, mille man tä saa esi küländ pall’o otsusta. «Olõ suvõl ka aiandin tüül käünü, a tuu asi olõ-s mu jaos,» seletäs Aili. «Tüü piät iks hingele kah midägi andma.»

    Kuigi nuuri teenistüs olõ-i parhilla väega suur (no miinimumpalgani küünü-i), omma mõlõmba rõõmsa, et saava tüüd tetä, mitte niisama koton telekat vahti ja arvutin sõpruga jututa.

    «No ma olõ tollõn mõttõn tsipakõnõ parõmban saisun, et saa esä-imä talon tüüd, a soovida kõigilõ mitte niisama kodo istma jäiä,» ütles Mõttusõ Max. «Tähtsä om tuu, et midägi iks tiit ja liigutat. Tuud niinimmatut «õigõt momenti» ei tulõ kunagi. Tulõ kõrraga pääle naada. Õnnõ lotomängun saa mõni ull’ kõrraga rikkas.»

     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!