Nummõr' 202
Urbõkuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kihlkunnapäiv Põlvan
  • Uudissõ
     
  • Kalapüüdmise võistlusõ omma moodun
  •  
  • Ristipuiõ raamat sai preemiä
  •  
  • Kihlkunna kõgõ pühämb paik?
  •  
  • Osola pensionääri teivä talvõl kelgurallit
  • Märgotus
     
  • Lugõjidõ mõttõ Umast Lehest
  • Elo
     
  • Saatuslik 1949. Kats saatust
  •  
  • Noorõ tüütegejä: õnnõ lotoga saa ull kah kõrraga rikkas!
  • Uma Pido
    Savvusannan
    Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Saatuslik 1949. Kats saatust
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
        
     
     
    Kaldoja Kaljul om alalõ kiudutamisõ-aasta kallendri ja vanaimäga Tsiberin käünü piibli. Laine Karini süämest es kao kunagi mälestüs vabast Eestist. 
        
      
     
    Kalju Tsiberin üten vanaimä ja imäga 
      
    25. urbõkuu päiv 1949 lää-i Võromaa rahval meelest. Kadõhus. Kättemass. Är- ja ülesandminõ, päälekaibaminõ. Pikk Tsiberi-sõit. Kiä ja miä panni paika näide perre saatusõ, tulõtasõ miilde Räpinä kandi Väiku-Viirksu miis Kaldoja Kalju (79) ja minevä nädäli 80. juubõlit pidänü Rõugõ suusalegend Laine Karin.

    Kaldoja Kalju lugu


    Kaldoja perre saatusõ otsust’ tuu, et Säksa-aigu võtt’ Kalju esä umma tühjä majja viis perekunda ingerläisi elämä. Noil olõ õs kohegi minnä. Kävevä külä pääl päivilde tüül: nii Säksa-aigu ku ka päält tuud, ku vindläne 1944. aastagal sisse tull’. Tuust halgahtu külänõvvokogo esinaasõl, kuis Kaldoja perrest vallalõ saia.

    «Külänõvvokogo esinaanõ oll’ Kõlli Kai, esä es vii tälle piirakit, es puskarit es ja muido värki kah vast es ja sõs pidi mi pääle nigu vihha rohkõmb ja oll’gi meid nimekirja pantu ja kulakus tettü,» selet’ Kalju. Maa peräst es saanu tetäki: Kalju esä sünnütalo ümbre oll’ õnnõ kümme ja perre kodotalo man 17 hektärri maad. «A Kõlli tegi kats ingeri naist meile võõras tüüjõus,» kõnõl’ Kalju.

    Tuud kõkkõ sai Kalju teedä hulga aastit ildampa, ku joba Tsiberist tagasi oll’. 1949. aastaga urbõkuun es tiiä tä tuust midägi. Neläpäävä, 24. urbõkuul oll’ 18aastanõ Kalju as’alinõ vagivahtsõ rahvamaja man. «Siin alah tuu suur maja oll’ meil koolimaja ehitedü vana Eesti aigo. Sääl pidi pühäpäävä olõma rahvamaja vallategemine. Vahtsõnõ rahvamaja tetti tuust vanast koolimajast,» kõnõl’ Kaldoja Kalju. «Ma olli kah tegelinski sääl: laulukoorih ja rahvatandsoh ja mis tah pidise olõma.»

    Tuupäiv oll’ eelviimäne pruuv. «Üts nuur poiss oll’ ingerläisi kah, tull’ mano ja kõnõl’, et ei tiiä, Veriora jaamah ommava trellega vagoni. Lätsi kodo ja kõnõli esäle kah tuud juttu, esä es tulõki tarrõ magama,» ütel’ Kalju. «Ma, Soomõ Robert, Kristovingi Evald kadonu ja mu vanõmb veli kadonu mõtlimi, et ei jää kah siiä, läämi mõtsa. Tanno otsah suu pääl oll’ üts küün. A tuu oll’ hainost tühi, kongi maada es olõ – mis sa õks sääl tiit.»

    Ku valgõs naas’ minemä, sõs mintigi lakja: veli Georg läts’ esäkodo, a Kalju kodo magama, kon imä vanaimäga olli. Hummogu säitsme aigu naas’ vanaimä süvvä tegemä: oll’ kapstmaar’apäiv. Pia tulliva püssämehe väretist sisse. Vinne ohvitsiir, soldani ja tõlk kah. Kalju lüüdi sängüst vällä ja nõuti: «Gde avtomat?»

    «Ma ütli vasta, et ku mul automaat olnu, sis ti siin es olnu,» seletäs Kalju. «Sis panti papõr ette, et ti olõti vällä saatmisõs. Kulaklik perekund olõti. Vanaimä võtsõ piibli kanglihe, suurõst midägi üteh es saaki, vast paar mõssu võeti üteh, leevälõikamisõ väits, üts alomiininõ kauss. Vanaimä küdsi pliine, a toda mul meeleh ei olõ, kas noid võeti üteh vai es.»

    Pühäpäävä õdagupoolõ läts’ rong vällä Verioralt. Tutva inemise presse viil vagoni mano ja panni Kalju perrele üten suidsusingi ja kats pätsi taloleibä. «Nii mi sõs lökutimi, 6. mahlakuust saimi Kuibuševi. Tuu lähkoh Berguli küläh tull’ olla pääle ütsä aasta. Vallalõ saimi 1958. aasta hainakuun. 20. hainakuul oll’ esä 60. aasta juubõl, tuud peimi jaamah, ku naksimi tulõma.» (esä oll’ ildampa kätte saad ja Irkutski vangilaagihe saadõt).

    Tsiberimaal tekk’ Kalju traktoristitüüd. Üts tsiberi-elo asi, midä tä seoniaoni imehtäs, om tuu, kuis sääl puid tetti: paksu lumõga saeti vai raoti lumõpiiri päält maaha, jupõndõdi-lahuti är ja aeti kõrraga ahjo. Välän oll’ 50 kraati külmä.

    Tsiberin sai Kalju tutvas hindäst pia säidse aastat vanõmba naasõ, mõtsavahi tütre Õiega, kellega täl om poig Taivo ja tütär Ene. Pia 52 aastat ellivä kuun nikani ku Õie mineväaasta kuuli. «Mina es olõ sortja miis ja nii taa läts’,» selet’ Kalju uma naasõga klapmist.

    Kaljul oll’ õnn saia tagasi tullõn umma kodotarrõ tagasi elämä. Pall’odõl tuu es õnnistu.

    Laine Karini lugu

    Umma kodoküllä Rõugõlõ (külh mitte kodomaia, tuu palli sõa aigu är) sai päält kiudutamist tagasi ka suusataja Laine (Kilomani) Karin (80).

    Mitmõkõrdnõ veteraanõ maailmameistri, 40 (näist 20 kuldsõ) medäli võitja, 17 inemist uppumisõst pästnü ja aastit verd andnu Laine Karin oll’ 1949. aastagal nuur tütärlats. Kiudutamisõst timä pere es päse: esä Kilomani Fromhold oll’ Rõugõn poodipidäjä ja katõ maja umanik.

    Olõ-s tuust api, et vanal Kilomanil oll’ Eesti aigu kombõs koolilatsilõ jõulus kompvekke kinki. Ku timä puut 1940. aastal natsionaliseeriti, sis saat’ viil salahuisi kuuli vihkõ ja muud tarvilikku.

    Es avida ka tuu, et esä pästse Säksa aigu aidast vallalõ kümmekund Vinne võimu kindsukaapjat, kelle säkslasõ olli sinnä kinni pandnu. Üts näist, kelle pojapoig om parhilla peris korgõ kotussõ pääl, oll’ Karini esäle perän ütelnü: «Kiloman, sa lasksõt mu valla külh, a mis sääl iks üteldä!»

    Vana Kiloman viidi joba 1945. aastal är vangilaagrilõ: sai 10+5. 25. urbõkuul 1949 tulli kiudutaja Karinilõ, timä sõsaralõ ja imäle perrä. «Mi ollimi edimädse, kes Rõugõst kinni võeti,» selet’ Karin. «Kell kuus olli ussõ takan päälekaibaja, partorg Movits ja Vinne soldan.»

    Kell 12 viidi hobõsõga vallamajja, säält edesi Võrolõ ja läts’ sõit Irkutski poolõ. Esä sai 1955. aastagal vangist vallalõ ja sõitsõ näile perrä.

    Suusataja oll’ Karin joba inne Tsiberit kõva, koolinuuri vabariiklik meistri 1947 («1948. sai edimädse kotusõ pääministri Ansipi ämm Lukatsi Vaike, ma olli tõnõ!»). Irkutskin küsse tä 1951. aastal suusõ. Antigi suusa ja saadõti kõrraga võistlõma. Karin tull’ oblasti võistluisil tõsõs ja säält läts’ sportlasõtii vallalõ.

    1953, ku Stalin kuuli, oll’ Karin võistlõman. Maan oll’ kooriklumi ja tä sattõ väega halusahe näo pääle. Ku Karin sis sääl suurõ valu peräst iksõ, sis mitmõ küsse, et kas tä ikk Stalini perrä.

    Kodo tull’ Karin 1960. aastal. Mis näoga kiudutaja tälle otsa kaiva? «Ei midägi, mõni küsse, et kuis elät,» ütles Karin. Ildampa, päält Vinne võimu kokkosadamist, nakas’ mõni peris tagasi ajama ja ütlemä, et olõ-i kedägi kiudutanu.

    Ka Karin sai uma tõõsõpoolõ, mehe Guriga, Tsiberin tutvas. Nä sai kats poiga: Indreku ja Andre.

    Karin kõnõlõs, et 1974. aastagal oll’ Rõugõ Ööbikuoron edimäne suur kiudutõduisi inemiisi kokkosaaminõ – kiudutamisõst sai 25 aastakka. Inemiisi oll’ olnu väega hulga ja miilits passe egä nuka pääl.

    Parhilla eläs Karin uman väikun valgõst silikaadist majakõsõn pia Rõugõ keskliinan, ilosan paigan mäekaldõ pääl. 21. radokuul tõi tä Rootsist Falunist kodo kolm veteraanõ hõpõmedälit. «Kae, võitja um must viis aastat noorõmb, mi iän tähendäs tuu iks pall’u,» näütäs Karin kuun kuldmedäli võitjaga tettüt pilti.

    Hindä elotüüs päält suusatamisõ pidä Karin Kaussjärve veere välläehitämist.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!