Nummõr' 200
Radokuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • 24. radokuul om Eesti Vabariigi 92. aastapäiv
  • Uudissõ
     
  • Latsi folklooripäiv Parksepä koolin
  •  
  • Vana Võromaa sai kultuuriprogrammi
  •  
  • Oravil suurõmb nuurikeskus
  •  
  • 10. näütemängupäiv Puigal
  •  
  • Kaika suvõülikuul tulõ Haanihn
  •  
  • Käsitüü- ja söögimeistri pidolaatu!
  • Elo
     
  • Uma Lehe esimuudu tegijä
  •  
  • Ku toro är külmäs, tulõ as’atundja appi kutsu
  • Märgotus
     
  • Navitroll’a ja lumi
  •  
  • Kuis Uma Leht miildüs?
  • Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Las ma esine!
     
    Tammõ Aili
     
     
    Hindä arust olõ ma tävveste harilik inemine, sõbranõ ja jutulinõ. Joba tükk aigu olõ tähele pandnu, et mu sihen eläs üts väikene kuradikõnõ, kiä tükis vällä vigurit tegemä. Ma iks ütle, et elol piät vürtsi olõma.

    Taa lugu juhtu Kähri külän 2005. aasta mahlakuu algusõn. Ku ma taad koskil kõnõlõ, saava kõik minno kõvva naarda.

    Kevväi oll’ käen, hää toimõnduisi välän tetä. Mul oll’ mõtsan üts ümbre sadanu puu, mis oll’ vaia är kraami, et sanna jaos kütet saia.

    Miis es taha tuud asja kuulda – puulpäiv ja mine viil mõtsa kah! A naasõ omma teedä, ku midägi päähä võtva, egä sis inämb rahhu ei olõ. Nuiamisõ pääle kullu julgõlt paar tunni. Lõpus oll’ mehel selge, et lihtsämb om saag kõrda säädi ja mõtsan är kävvü.

    Kunagi tõi veli ummi vanno tüürõivit maalõ, siin iks kulus naid kuhtõ rohkõmb är. Kuna veli oll’ politsein tüül, sis om arvada, et sai ka noid rõivit siiä. Politseikuht om väega kerge, panni tuu sälgä: õkva nigu mõtsatüüs luud! Päähä löüdse ilosa helesinidse tutimütsü ja sõit mõtsa võisõ alada.

    Aimi auto moro päält vällä ja näimi õkva mi mant suurõ tii pääle kaia nii mõnõsaa miitre takan põllu pääl auto ümbre lännü, kõik neli tsõõri taiva poolõ.

    Sõidimi rahuligult edesi ja kae nüüt hüpäs’ kuradikõnõ mu seest vällä! Ma mehele: «Sa olõ vakka, las ma esine!»

    Autoõnnõtusõ üle elänü kats miist saisõva tii pääl kurvaliidsi nägodõga. Ma lasi mehel auto kinni pitä, tei aknõ valla ja küsse säändse kur’a helüga nigu ma mehe käest nõvva, ku tä õdagudsõ kodotulõkiga illatsõmbas jääs: «No mehe, mis teil siin juhtu?»

    Mehe kaiva hiitünüle mu politseikuhti, sis tõnõtõist, ja sis naas’ üts hädälämä, et taa kurvõ oll’ väega äkiline ja keväjäne päiv paistu silmä.

    Kõgõ tipus oll’ süüdü tuu eurokraav, kohe autotsõõri kinni jäivä ja oll’gi kukõrkuuti külmänü künnedü põllu pääl. Ku nä tuud kraavi nimeti, tekk’ miis mu kõrval kõvõrat näko, selle et tä esi lask’ naid kraavõ tetä. Miihi nägodõst ja olõkist oll’ nätä, et nä pidi minno peris politseis ja ma lätsi tuu pääle viil rohkõmb huugu täüs.

    Küsse nõudligu helüga: «Kumb teist roolin oll’?» Pikemb miis noogut’, ma tõmbsi tä näpoga autoaknõ mano ja ütli: «Äkki om viga kongi muial? Hingä!» Mu nõna om vällä treenit viinahaisu pääle, alkomeetrit ei olõ mullõ vaiagi. Ei, viinahaisu joht es tunnõ! Esi mõtli, mis ma no edesi tii, selle et taa oll’ sääl jo peris õnnõtus, mitte viina peräst juhtunu ja mu mõistus oll’ otsan.

    Küsse: «Kas ti olõti õnnõtusõst teedä andnu? Abi tulõ? Mul ei olõ parhilla aigo tiika tegeldä!» Mehe noogutiva egä küsümüse pääle ja esieränis rõõmsalõ tuu pääle, et mul ei olõ aigu. Ja mi sõidimi minemä, hindäl maru nal’akas tunnõ seen, et sai jälleki riugas tettü. A mõtsa es saa inämb minnä, kes tiid, kavva nä tan vahisõ? Ja midä sa tiit kõik taa aig: ei saa kodo minnä, nägevä är, kost mi peri olõmi.

    Sõidimi Puskaru pääle, sääl näimi, et bussipiätüsen sais peris politseiauto! Nali oll’ läbi, mul mendi kuht sälän, pääl kõik tunnistähe, õnnõ nimi oll’ puudus. Kae ku pidävä kinni ja nägevä mu kuhti ja tutimütsü ütenkuun sälän, mis sis kül saa? Naksi kuhti säläst ajama, a lukk jäi tuu suurõ rabõlõmisõga kinni, es saa üle pää kah är.

    Hirmuhigi oll’ otsa iin, a miis kõrras’ rahuligult: «Mis sa rabõlõt! Mis sa rabõlõt!». Õnnõs politsei saisiva Tarto puul, nii et saimi Võro poolõ är käändä ja näidega kokko es putu.

    Lätsimi tutva poolõ, aimi sääl mitu tunni juttu, esi mõtlimi kõik aig, kuis nüüt kodo saa, või olla om auto kraavist vällä vidämäldä ja mehe omma viil sääl kohal. Äkki om politseigi sääl õnnõdu auto man välän. Õnnõs oll’ õhk puhas, saimi kodo tagasi päält mitund tunni.

    Kae, puulpäiv läts’ puhta raisku, es saa puid kodo ega midägi as’alikku tettüs!

    Andku nuu mehe mullõ, helesinidse tutimütsüga võlsspolitseile, andis! Ma tõtõstõ es mõtlõ taad vigurit ette. Lihtsäle kõik as’aluu joosiva nii häste kokko!


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    «Kõva kuuldmisõga» tüükua juhataja
     
    Umal aol tull’ EPT tüükotta võõras miis ja küsse tüükua juhatajat. Tüüpäävä lõpun tohkõrd’ sääl ütsainus miis. Timä ütel’, et juhataja läts’ õkva vällä. Ku võõras kipõlt ast, saa tollõ viil kätte.

    A tuu tüümiis oll’ suur vigurivänt, tuuperäst ai kah haussi: «Juhataja om meil kõva kuuldmisõga, timäga piät väega suurõ helüga kõnõlõma.»

    Võõras miis sai tüükua juhataja tii päält kätte ja tekk’, nigu oll’ opat. Tüükua juhataja jäi tälle ammulõ suuga otsa vahtma. Võõras kai, et helü ei olõ viil küländ kõva ja rüük’, kuis kõri võtt’. Tüükua juhataja kullõl’ veidü, visas’ sis käega ja astõ edesi.

    Võõras miis läts’ tüükotta tagasi ja kaivas’ tüümehele: «Tuu ti juhataja ei kuulõ jo sukugi!»

     
    Välän käümise kotus
     
    Inneskidsel eesti aol tetti säädüs, mink perrä pidi egän majapidämisen olõma välläkäük.

    Muudsamba nime, nigu vets, peldik vai mõni tõnõ olli sis viil tundmalda.

    Ülekaeja tull’ tallo ja küsse, kas näil välän käümise kotus om olõman.

    «Om, om, kuis sis tõistõ! Ku om jalaga minek, sis käümi väikust värtest. A ku sõidami hobõsõga, sis teemi suurõ värte vallalõ,» selet’ lahkõ pernaanõ.

     
     
     
     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!