|
|
| | | | | | Navitroll’a uma Hauka talo hoovi pääl lummõ viskaman | | | | |
Lumi om lumi. Teedä asi, mis taast õks kõnõlda. A kunstnik Navitroll’a (Trolla Heiki, 39), kiä om perämädse ao Karula kihlkunnan Hauka talon elänü, mõist lumõst kõnõlda külh, timä kunstnigusilmä jaos om lumõl mitu esisugumast näko ja tähendüst. Ja talvitsõl aol, ku tä parasjago pilte ei tsehkendä, võtt tä lumõlapju kätte ja viskas uma muro pääle mõnõ tiiraa sisse.
Kas sullõ miildüs lumi?
Mullõ miildüs lumi.
A mis värvi lummõ sa näet?
Täämbä näütüses sõitsõ ja oll’ kõvastõ tuisanu ja tii olliva säändse, et tii kõrval ollõv lumi ja tii pääl ollõv lumi ja kõik tuu muu lumi puiõ ja mõtsa pääl, kõik oll’ nii üttemuudu. Päiv, näet, ei paistu parla. Ja sis lei pildi mustas, tekkü sääne tunnõ, et midägi ei näe.
A ma ei mõistaki üteldä, mis värvi ma lummõ näe. Ku om päiv välän, näet sa tedä üttemuudu, hariligult om tä sis sinine. Üüse, ku kuu paistus, sis tä om kõllanõ sääne, kõllanõ ja hall.
A parla om tä ka sääne hall. Hirmus pall’o om lumõn värve seen, rohkõmb ku suvõl, ku rohilinõ om.
A kuis lumi pildi pääle jääs?
Tä õks rohkõmb sääne valgõ jääs. Mullõ tegeligult väega miildüs lummõ maali. Õkva nätäl tagasi panni vannust piltest näütüse üles Tal’nalõ Estonia kontsõrdimajja ja sääl oll’ mitu talvõpilti. Kai, et väega huvitav, kuis läbi mitmõ aasta tuu värvi pruukminõ om muutunu. Mõnõ pildi pääl om tuu lumi rohilinõ, mõnõ pääl hallikas ja kuis tä mõnõ pildi pääl om rohkõmb tükün, tuud om peris põnnõv kaia.
Ega sis, ku sa pilti tiit, sul eelmist kõrval ei olõ. Nii nigu taa elogi, et egä päiv om esimuudu, sammamuudu om lumi egä päiv esimuudu.
Kas Karula lumi om tõistmuudu ku muial?
Hulga aigu es olõ sukugi lummõ. Mul om sääne mäletämine, et ku ma olli lats, pidi suusatamisõ tunnin käümä ja bussin oll’ kõgõ hädä noidõ suusõga, noidõ vidämine oll’ hirmsa jama. Ja ku tulliva nuu säändse talvõ, kos inämb äkki es olõ lummõ, sis oll’ mul maru suur rõõm, et sai lumõst vallalõ. Ja sis juhtugi niimuudu, et ma es suusada iks mitutõist aastat.
Minevä aasta oll’ sääne lugu, et üle hulga ao tull’ lumi maaha. Ma ostsõ õkva suusa ja suusati hoolõga. Ma olõ käünü vahepääl sõpruga lumõlavvaga kah sõitman mäki pääl ja tuu om väega äge värk. A tuu, ku sul lumi maan om iks uma kodo muro pääl, tuu om iks tõõnõ terä. Imelik om tuu, et ma ei olõ viil seo aasta suusatama saanu, suusa omma viil keldrin.
Määndse eläjä passisõ lumõ sisse?
Lumõ pääle saa häste kontrastiga tetä, taa om nigu papõr. Ja tuuperäst mullõ miildüs umbõlõ lumõ pääle tetä säändsit eläjit, mis sinnä häste passisõ. Millegiperäst omma õigõ eläjä koskil Aafrikan, savannin, näütüses sebra. Mu meelest om sebra kõgõ parõmb elläi, kes lumõ pääle passis. A millegiperäst ei olõ Aafrikan lummõ näide jaos.
Ma olõ pruuknu tuud sebra musta-valgõt mustrit ka tõisi eläjide pääl.
Määndse omma pilve, kost lumi vällä satas?
Lumõpilve. Hariligult omma iks, ütlemi ausalõ, nuu ilosa rünkpilve, säält tulõ kõgõ parõmbidõ lumi.
Kuiki vist periselt om tuu tõistmuudu. Eelä (20.02), ku taa suur lumõtorm oll’, ega väega pilvi es olõ. Hariligult, ku lummõ satas, sis kõik om sääne ütine: taivas om hall, mugu tuiskas ja tormas.
Ku suvõl vihma satas, sis om illos kaia, kuis rünkpilv tulõ, vihm satas säält ilostõ alla ja mõnikõrd näet, kos tuu sadamisõ piir om. Lumi om jah, veidikese sääne salakavalamb ja keerulidsemb ollus.
A midä pidänü tegemä väega paks lumi, kas tä pidänü trenni minemä?
Ma kae kurva meelega sitaunikut sääl aian, kohe om lapju sisse lüüd ja paistus õnnõ käepitim. Nii paks lumi pidänü külh trenni minemä.
Küsse Rahmani Jan
| | |
|
|
|
Pääleht
