Nummõr' 200
Radokuu 23. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • 24. radokuul om Eesti Vabariigi 92. aastapäiv
  • Uudissõ
     
  • Latsi folklooripäiv Parksepä koolin
  •  
  • Vana Võromaa sai kultuuriprogrammi
  •  
  • Oravil suurõmb nuurikeskus
  •  
  • 10. näütemängupäiv Puigal
  •  
  • Kaika suvõülikuul tulõ Haanihn
  •  
  • Käsitüü- ja söögimeistri pidolaatu!
  • Elo
     
  • Uma Lehe esimuudu tegijä
  •  
  • Ku toro är külmäs, tulõ as’atundja appi kutsu
  • Märgotus
     
  • Navitroll’a ja lumi
  •  
  • Kuis Uma Leht miildüs?
  • Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Uma Lehe esimuudu tegijä
     
    Luumisõ lugu
     
      
     
    Allasõ Tiia üten ummi latsiga minevä suvi latsõpõlvõkülän Sännän 
      
    Uma Lehe algusaost pia kümme aastakka tagasi om pall’o värmikit mälehtüisi. Lehe siso ni vällänägemise paikapandmisõga suurt vaiva es olõ: kõik tull’ kuiki esihindäst ni rõõmuga.

    Uma Leht sündü nuuri inemiisi – siinkirotaja, Harju Ülle, Fastrõ Mariko, Rahmani Jani, Saarõ Evari ja Ruitlasõ Olavi kuuntüün. Lehe nime mõtõl’ vällä Saarõ Evar, logo tekk’ Ilvese Aapo. Kujondusõ pand’ paika tuukõrd verinuur Saidla Siim.

    Edimädse numbri trükkü saatmisõl 2000. aastaga põimukuul oll’ iks närv seen ja nii sai avaluu tegeläsest Urmasõst lehen Margus.

    Ku leht oll’ ilmunu, ütel’ Hansoni Raimu Postimehe pääl ilosa sõna: «Põlva teeb ajalugu». Ilmu jo leht edimält Põlva lehe Koit siiva all.

    Pall’odõ süämlige tervitüisi sekkä tegüsi ka hõeluisi. Üts korgõ kotusõ pääl ja koolitõt herr tull’ õkva toimõndustõ ja nakas’ kõnõlama, mille säändsel lehel mõtõt olõ-i. Ütlimi sis, et kiäki jo sunni-i tedä taad lehte lugõma.

    2000. aastaga rehekuun tull’ meist kirotama Soomõ lehe Turun Sanomat aokiränik. Lugu sääl ilmunu, panniva mitmõ suumlasõ mi lehte naasõotsmiskuulutuisi.

    Kolmandahe numbrihe kulssimi inemiisi käest, kas nä lehte lugõva. Kuvvõst viis inemist lugi ja tiidse joba lehte. 2001. aastaga piimäkuun kõrraldimi jo põh’aligumba kullõmisõ, kon hinnas’ lehte põnõvas inämbüs vastajit. Kiäki tuukõrd 57-aastanõ Peri külä miis kirot’ suurõlt küsümispaprõ pääle «Umma Lehte om umbe hää lukõ!».

    Lehe kokkopandmisõ kuunolõgi olli Võromaa eri nukõn kellegi toimõndaja puul. Nii tunnõtimi häste, kuis egän Võromaa kandin om umakõrda uma vaim, miä säändsenä ka lehte piäsi jõudma.

    Põlva ja Kanepi praavuskidõ Oldekopi ja Rothi edimäne maarahvalõ mõtõld lõunõeestikiilne leht ilmu inämb ku 200 aastaga iist. 1806. aastaga paastukuust nikagu aasta lõpuni, sõs käsk’ Vinne keisri taa as’a kinni panda.

    Um armõdu hää miil, et edimäne peris võrokiilne leht om jõudnu 200 numbrini ni saanu vällä tulla pia kümme aastakka. Hää, et Harju Ülle om taad seoniaoni ummi olgõ pääl jõudnu hoita. 2003. aastaga jaanuarin tundsõ ma, et pääle igävädses nigu umas latsõs jääväle Umalõ Lehele om aig sünnütä ni kasvata ka peris latsi.

    Täämbädses olõ jäl uma keele asjo man tagasi: püvvä Võro instituudin võrokiilset kirändüsopikut gümnaasiumilõ kokko saia.


    Allasõ Tiia,
    Uma Lehe edimäne päätoimõndaja

     
    Mehitside taruhaabjas
     
        
     
     
        
    Võromaa miis SAARÕ EVAR korjas kotussõnimmi ja uur võro kiilt, a päält tuu om täl ka talo Liinamäel, kon tä villä kasvatas ja mõtsa tege. Tuu perämädse man või ka midägi esierälist ette tulla, saa teedä seost Evari kirotõdust jutukõsõst.


    Ma olli joba mitu aastat tuud haaba hiilnü. Et vast saa tuust paadipuu. Oll’ jämmüst, ossa naksi korgõst ja üttegi määnüt ossa es paistu.

    Timahavva jõudsõ lõikamisõ järg sinnä mõtsajakku. Võti kõrrast pedäjit ja haabu. Paadipuu iin tõmpsi kõrras huu maaha. «Anna andis ja saagu sust loodsik!» Saag karas’ käümä ja puru nakas’ lindama.

    Puru oll’ illus, a ku puu ütskõrd sattõ, oll’ nätä, et väikene mädä kotus juusk kannuni vällä. Ei saa sust paadipuud! Ku haaval joba kannun mätä om, sõs hariligult om tuud üllenpuul rohkõmb. Väikene luutus sõski jäi. Naksi altpuult ossõ tüvve poolõs võtma. Saag läts’ tsopsti puu sisse. Ku tüveots alla sattõ, oll’ üllätüs hiitümisega segi. Tüve oosõst tulli vällä käre. Olli mehitside tarupuu maaha võtnu.

    Õnnõs oll’ pesä vana ja kärgi seen mett es tunnõ. Kahjus, olõssi esiesä ütelnü. Olõs suutävve makõt saanu.

    Mõtli üüsegi tuu pääle, kuis mehidse üle laanõ korgõ haava seen elli ja pleiädsijämmüdsest ossamulgust sisse-vällä käve. Tuul kõigut’ näide kodupuud ja tuu oll’gi jo nigu valmis kaurit haabjas.

    Kunagi ei tiiä, kelle haabjas om tuu, minkast sina umma tetä plaanitsat.


     
    Elo edimäne Tarto maraton
     
      
     
    Koha Priit 
      
    Uma Lehe jutuvõistlusõlõ tulnu parõmbidõ juttõ mano tetäs tsehkendüs ja nuu trükütäs är lehe perämädse küle pääl. Pilte tsehkendäse Koha Priit ja Platsi Liiso. Võrost peri Koha Priit (35), kiä no Rakveren eläs, võtsõ timahava ette hullu plaani sõita läbi Tarto maraton. Priit seletäs, et perämädse 15 aastaga oll’ tä kokko suusatanu vast 60 kilomiitret: sama pall’o, ku Tarto maratonil üte kõrraga läbi piät sõitma.

    Valmistamist maratoni läbisõitmisõs alost’ tä joulukuun, ostsõ suusa ja opsõ noid õigõlõ määrmä.

    «Kõgõpäält käve Otõpääl ja sõitsõ läbi neli kilomiitret. Tuu võtsõ hirmsalõ läbi,» kõnõlõs Koha Priit.

    A säält edesi naas’ tä egä nätäl har’otama, sõitsõ 2–3 kõrda nädälin paarikümne kilomiitredse tsõõri.

    Joulus sai Priit kingitüses filmi «Veikko Tääri suusapäevikud», tuu avit’ trenniplaani tetä.

    Nätäl inne Tarto maratonni sõitsõ Priit läbi Alutagusõ maratoni, miä oll’ 40 kilomiitret pikk. Tulõ vällä, et egä nätäl trenni tegemisest om kõvva kassu olnu. «Tuu 40 tundu nüüt lihtsämb ku joulukuu alostusõn läbisõidõt neli kilomiitret,» seletäs tä.

    Pühäpäävädse Tarto maratoni sõitsõ Priit läbi aoga 5 tunni, 37 minotit ja 42 sekondit, sai 2474. kotussõ. «Rassõ oll’, a pelgä, et seost saa viil traditsioon,» võtt tä suusaraa päält tullõn maratonijutu kokko.


    UL

     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!