|
|
| | | Üü läbi Sandisuu veeren tsiakar’an | | | | Rõugulanõ | | | | | | Ku imä nuur oll’, elli tää Rõugun Vanamatusõ vasta Mulla puul. Mullal oll’ suur rõivavabrik, kon vanutõdi, värviti, pöeti ja pressiti villatsit kangit. Tuun vabrikun oll’ mitu tüülist, kõik noorõ.
Imä vabrikun külh es tüüdä, tä oll’ umblõja ja oll’ kortõrin. Tuu es sekä täl tõisi nuuriga läbikäümist ni kamban olõmist.
Muld andsõ umilõ tüülisile kah süvvä, tuuperäst pidi tä hulga tsiku. Nuumtsiolõ oll’ ant viil õdagu inne magamaminemist kõrd süvvä.
Kõrd keväjädse puulpäävä õdagu oll’ Ala-Rõugun pritsimajan pidu olnu.
Mulla noorõ kõik kah minemän – puhta rõiva joba sälän. Tsiatallitaja tütrik pidi viil inne minekit kõrra tsiolõ süvvä viimä.
Ütelnü: «Ei taha joht kuigi sinnä tsiapahta minnä – tuu nii rottõ täüs. Istusõ sainu ni sulgõ pääl. Vahisõ sullõ vasta. Hirm peris, et mõni kaala ei karga.» Rotil um sääne muud, ku tä ei pelgä. Istus, vahis sullõ vasta. Esi liigutas vuntsõ.
Kõigil hää tuju. Mis sääl iks – läämi löömi inne minekit mõnõ roti maaha.
Mullal olnu tobihannaga pini, vihanõ murdja. Võeti tuu kah üten ja minti tsiapahta – kõigil nuia käen.
Pini, nigu rotti näkk’, hüpänü üle sulu. Haardnu roti hambidõ vahelõ. Ropsanu ümbre pää. Jätnü tuu sinnäpaika ja juusknu vahtsõt püüdmä.
Tütrigu kiuhknu, egä nuu jo muidu saa. Poisi vehknü nuiõga, pesnü rottõ sulgõ ja sainu päält pinile lõugu vahelõ. Ütesõnaga sääne sõda, mis ajanu tsiakõisilõ surmahirmu nahka. Nuu üle sulgõ vällä.
Rotitapjil, ku nä pahta lätsi, es ollõv kah taipu olnu, et üts olõs vällä jäänü ja ussõ nii kavvas väläst kinni pandnu, ku tõsõ seen rottõ tapva. Nüüt uss vallalõ, tsia ussõst vällä.
Õnnõtusõs olnu hoovi värte kah vallalõ trehvänü olõma:tsia värtist vällä nurmõ pääle.
Õnnõs tsiga kavvõlõ joosta ei jõvva, tä väsüs ruttu är – nii saanu rotitapja tsia külh nurmõ päält kätte, a mis tuust kassu. Tsia nii är hirmunu, et kodu ajamisõst es saa juttugi olla. Saisnu tsägärigun, nõna kuun ja puhanu. Ku sis pandnu pruhh, pruhh pääpersega üles ja olnu jäl tükk maad kavvõmbal.
Tõsõ Tautsa külä noorõ tulnu pidult üüse kodu – Mulla noorõ umma sandisuu veeren tsiakar’an. Viimäte lännü poisi, võtnu neli postivahet aida mastin maaha ja naanu tuust aiast tanumat tegemä. Tsiatallitaja lännü söögipangiga iin, tõsõ ajanu tassakõistõ takast. Poisi hoitnu aiaga külgi päält, et tsia es saanu vahtsõst nurmõ piten lakja joosta. Nii saadu tsia kah vasta hummugut muru pääle.
Pahtaminekist es olõ juttugi. Aetu sis tsia puukuuri. Hummuku tennü poisi tanuma puukuurist paha manu. Tuus aos olli tsia nälätses lännü, nii et tulli söögipangi takan tagasi pahta. Kõgõst tuust oll’ nii pall’u kassu olnu, et roti olli külh tsiapahast tüküs aos är kaonu.
Veidükese aoluku. Tsiakar’an olõminõ oll’ 1913. aasta keväjä. Eesti aigu nakas’ Muld juuma. Vabrik läts’ allamäke. Mulla poig läts’ gümnasiumi aigu salahuisi kommunistlikku parteihte.1940. aastal sai Mulla pojast tähtsä tegeläne. 1941. aasta lumõ lagonõmisõ aigu Muld kuuli, matusõ olli kerigulidsõ, tuuperäst visati poig parteist vällä. 1944. aastal pagõsi Mulla poig läände.
1944. aasta 11. põimukuu riide õdagupuulõ murdsõ nelä kilumiitre laiult Laura all vinne tangi läbi. Üü läbi sõitsõ vinne tangi ja 12. põimukuu, puulpäävä hummugu ütsä aigu tulli Rõugu koolimaja ette.
Gebietskomissar jäi vangi. Lõuna aigu tulli s’aksa linnugi, pilli pommõ ja süütepommõ. Kats Mulla maia ja viil kolm maia ni tõsõlpuul tiid Mäe kõrts lätsi palama. Jäi Rõugu koolimaja ja tõsõlpuul tiid maja.
| | Palotaja | | | Seo om tõtõstõ sündünü lugu aastast 1988.
Taa jutu kõnõlõja Naudi Mati tüüt’ (nigu ma esiki) savikivitehassõn «Võrukivi», oll’ savikivipalotaja. Tüüraamatuhe oll’ ammõtis kirja pant «põletaja».
Ütskõrd läts’ palama tuu Naudi Mati maakodo Osola lähkül.
Pääle kistutamist nakas’ tulõtõrjõammõtnik maja umanigu kotsilõ teedüst kirja pandma.
«Nimi?»
«Mati Naudi.»
«Ammõt?»
«Põletaja...»
Kersna Taivo
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Kuis kõva külmäga lämmind tetä
Vanastõ oll’ kah talvõl kõvvu külmi. Taat ja eit Kasaritsast olli Võron laadul käünü.
Ku nä tagasi sõidi, tundsõ eit, et külm tüküs tälle rii pääl ligi. Olkõ pääle, et kask oll’ sälän, suurrätt ümbre olgõ, paksu villadsõ suka ja vildi jalan. Taat oll’ vakka, a nätä oll’, et timägi külmet’.
«Teemi nii, et sa tahat minno nisast haarda, a ma lasõ-i ja sõdi vasta,» pakk’ eit vällä, kuis lämmind saasi.
Nii nä teiki. Tii läts’ rabõldõn ruttu ja lõbusahe.
Ku hopõn riiga kodovärtest sisse sõit’, auras’ vanapaar ummi kaskidõ seen – nii lämmi oll’.
Mustlasõnaanõ poiga kitmän
«Mu poig käü koolin lugupeetün klassin,» kitt’ mustlasõnaanõ tutvilõ, ku sügüse kuul vallalõ oll’ lännü.
Inemise taad juttu väega tõtõlidsõlt es võta. Mustlasõmoori plärrä saa-i usku!
Perän tull’ vällä, et mustlanõ es võlsiki. Õnnõ tuu klassi nimi oll’ tsipa tõisildõ: logopeediline klass.
| | |
| In memoriam Alfred Käärmann | | 14.09.1922 – 04.02.2010 | | | | | | Tedä ei olõ inämb. Vaivalt um suurõl Võromaal Räpinäst Valga liinani nukka, kon es teedä Käärmanni Alfredit. Tä sündü Taheva vallan, õdagupuulsõ Võromaa haron, mis oll’ saanu Valgamaa ala.
Esä Henno oll’ Harglõ keriku kellämiis. Alfred lõpõt’ 4-aastadsõ Valga tüüstüskooli 1943. aastal.
Eesti mehenä haardsõ tä püssä jo suvõl 1942, et Vinne võimu vällä aia ja oll’ koolipoisin Omakaitsõ teenistüsen. Näärikuun 1944 astsõ Eesti Leegioni, võidõl’ kaitsõlahingin Imäjõõ veeren. Suurõl taganõmisõl jäi kodomaalõ mõtsaveles.
Sügüse 1945 kaot’ tõõsõ käe, a võidõl’ tõõsõga edesi viil säidse aastat. Võeti vangi, oll’ Vinnemaa vangilaagrin 15 aastat ja perän oll’ viil 14 aastat kiiltü Eestin elämine.
Ku Eesti vabas sai, oll’ aktiivnõ poliitikan: pidi kõnnit, kirot’ aolehin, valiti Eesti Kongressi. Timäst tetti filme Eestin ja Soomõn.
Süämeas’as oll’ tälle saanu mõtsavendlusõ aolugu Eestin ja Lätin, millele andmidõ kogomist alost’ jo vangilaagrin.
Käärmanni Alfrediga kaotimi Eesti mehe, kedä es murra maailma maru egä uma kannatusõ. Säändsenä püsüs tä edesi Eesti tulõvilõ rahvapõlvilõ.
Raudvasara Valdur | | | | |
|
|
|
Pääleht
