Nummõr' 199
Radokuu 9. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Savvusann ilmaperändis!
  • Uudissõ
     
  • Uma Pido värsivõistlus
  •  
  • Kunnakoori Umma Pitto!
  •  
  • Põlva ja Tarto maakunnan naatas vanno asjo kirja pandma
  • Elo
     
  • Kost hää võro keele mõistminõ tulõ – iks kotost!
  •  
  • «Lemmik-poliitikus saa tuu, kiä masu är vii!»
  •  
  • 100 aastakka Taiva-Robi sünnüst
  •  
  • Ku joba sugupuud uurma nakkat, saa-i inämb pidämä
  • Märgotus
     
  • Kaplinski Jaan: ma olõ eloaig olnu piire pääl
  •  
  • Minkas meile piksepühä
  • Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
    Minkas meile piksepühä
    Võõras võim um vaiva nännü, et meil vana pühä segi ja meelest är läässi
     
      
     
    Rätsepä Aare, haanimiis 
      
    Piksepühhä umma mi edevanõmpa pidänü tuust aost pääle, ku villä naati kasvatama.

    Sis panti tähele, et kohki suvõ tõsõh poolõh, ku vili nakkas pääd luuma, tulõ tihtipääle piksega üteh kõva räüss ja lüü tuu vilä maahha. Vai pälkäs nii aiksahe vilä valmis, et pääh olõ õi jüvvä ollaki. Ilmaolo sekäse ka kündmist ku külbmist.

    Tuuperäst tulõgi jo aiksahe, inne ku Pikne üles heränes, minnä timäga lepingut tegemä. Mi olõ tähele pandu, et ammu inne tsirgopäivä, ku varõssõ ni ronga pulmõ pidävä, või jo pikset kuulda.

    Tuujaoss tulõ otsi sääne kotus, kohe pikne um löönü, koh um määnegi piksejälg – sääl saa timäga kõgõ parõmbahe jutulõ. Anda tälle määnegi anè ja üteldä uma tahtminõ.

    Pikne lüü inämbüste säändsehe kotussõhe, koh um kõvvu viisuuni. Mõnõ lätte lähküst tulõ otsi sääne puu, kohe pikne um sisse löönü, tetä väiku tulõkõnõ, anda söögianè ja pruumi Piksega kõnõlda, kaupa tetä.

    Pühäjõõ veerest Sõmmõrpalost um üte veskilahkmisõ luu mano 1644. aastal eski Piksepalvõ kirja pant. Palvõh küstäs avitamist kündjäle ni külbjäle, kimmäst olgõ, suurt pääd ku hüvvä terrä sääl siseh.

    Mi olõ alostanu Piksepühhä Päävä terehtämisega päävänõsõngu aigu. Tuusaos olõmi kohegi korgõmba kundi pääle tulõ tennü, kost Päiv aiksahe kätte paistma nakkas.

    Illos Päävä sümbol um tsõõrik kõllakas-pruunikas ülepannivatsk – mi olõ paigapääle tulnuidõ rõõmus noid küdsänü sääl, et hummogu hää midägi lämmind naha vaihhõlõ panda.

    Inne lõõnõt olõmi alostanu söögikiitmisega: innevanast um Piksepühä puhul härg ohvõrdõt, kinkast kõgõ vägevämb osa Piksele saa – sis kats sarvõ ja nelli sõrga. Mi olõ kah lihha ja putro kiitnü ja sis lännü Piksega kaupa tegemä. Jo viis aastakka olõmi taad pühhä pidänü, säält pääle ku vällä kaibsõmi, et sääne asi mi edevanõmbi kulduurih tõtõst olõmah um olnu.

    Saimi teedüst tuudpiteh, et um üleskirotuisi kulduuriisolatsiooni jäänüide rahvidõ käest, minka saami ummi edevanõmbit võrrõlda: seto ja hõimurahva Tsiberi avaruisih. Näil um täämbäste päivä püsünü kombit ja vannu kombidõ kotsehe üleskirotuisi.

    Võtami vai piksepalvõ: ersä rahvas laul tuudsamma asja ummih palvuisih ni välläütlemise umma häste arvo saia, kõgõ selgempähe «ölje vask ja terra kuld». A vaiht um mi rahvil uma puultõisttuhat verstä maad ni samavõrd aastit Vinne võimu...

    Piksepühä um õkva täpsehe talvidsõ ja keväjädse püürüspäävä vaihhõkotus, talvõ sälgruuds. Talvinõ püürüspäiv um sis tuu kõgõ lühkümbä päävä aig, suvinõ püürüspäiv kõgõ pikembä päävä aig ja keväjäne-sügüsene võrdpäivsüse aig.

    Püürüspäivil umma uma kimmä luudusõmärgi, miä olõnõ õi inemiisi hindävahhõliisist sopõruisist, rahakoti rasvatsusõst, usutunnistusõst, ahnusõst, ihnusõst vai eräkunna valimistulõmusõst.

    Nellä püürüspäävä vaihhõlinõ aig jaeti innevanastõ viil ummakõrda poolõs.

    Aastatsõõri um jaet eski kuvvõtõiskümnes jupis. Nii oll’ joba hõlpsa aigu arvada, et lehm tulõ piimäle niimitu päivä inne vai päält tuud vai taad pühhä. Sis um viil säändsit pühhi ni tegemiisi, minkalõ Kuu and mõttõ: midä tetä noorõ, midä vana kuuga, kuu luumisõ vai täüskuu aigu.

    Timahhavvanõ liugupäivgi jo är peet, tõõsõ noorõkuu nädäli tõõsõl pääväl päält talvist püürüspäivä. Ainult et parhillanõ kallendri um nimmanu mi edevanõmpidõ kuuluumisõ noorõs kuus ja noorõ kuu edimädses veerändis. Umgina sopõrus käeh.

    Egäsugumadsõ võimu ja väe umma vaiva nännü, et vana pühä mi inemiisil segi ja meelest är läässi. Et inämb as’alõ pihta ei saas.

    Kasvai kellä käändmine tunni jago. Kas mi saami sis millegi poolõst rikkambas, et olõmi tunni võrra aoga iih? Keskpäiv um jo iks keskpäävä aigu, tuu ei kae sukugi tuud inemiisi kokkolepütüt kellätsurkmist.

    Kallendriga um sama lugu: nuu pühä, miä umma määndsegi kuupäävä pääle «kinni pantu», tüküsse uma kotussõ päält är sõitma üteh kallendritriiviga.

    Mi piämi vannu pühhi veidü, a õigõ kotussõ pääl. Püürüspäivi olõmi joba kümmekund aastakka pidänü ja tassakõistõ proomimi ka vaihhõkotussõ är täütä.

    Keväjä piämi lehessepäivä. Inämb-vähämb säälmaal, ku kõiv nakkas hiirekõrvo minemä. Tuudaigu olõmi mitmit aastit latsiga puuplankõ pääle joonistanu. Viimäte olli 15 kooli latsõ Haani koolitarõ man joonistamah.

    Viil um meile tähtsä hingiaig, miä jääs sügüsedse ja talvidsõ püürüspäävä vaihhõlõ.


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!