|
|
| | | Kaplinski Jaan: ma olõ eloaig olnu piire pääl | | |
| | | | | | Kaplinski Jaan kõnõlõs hää meelega umast vanatädist, kiä oll’ Pikäkannun oppaja | | | | |
Minevä kolmapäävä käve Lasva valla Pikäkannu rahval külän kirämiis Kaplinski Jaan (69). Ütenkuun istuti seldsimajan pikä lavva takan, kõnõldi ütitsist tutvist: külämiihist presidente Meri ja Ilvesseni vällä.
Jutus tull’ nii rassõ aig päält sõta ku ka tuu, miä paikligõlõ inemiisile parhilla murõt tege: Paidra järve viir tahetas suvõmaiu täüs ehitä. Uurõ Kaplinski Jaani käest perrä, kuis tä Pikäkannuga köüdetü om ja ütte-tõist muud kah.
Miä Pikäkannun käümisest süämehe jäi?
Tuu kotus om mullõ iks väega süämelähküne. Kõik latsõ-ao suvõ om oltu siin, Pindi mõisan. Vanatädi oll’ mul Pikäkannun oppaja. Ku siin kõnõldi ütest ja tõsõst, sis mul tull’ miilde, et ku ma lats olli, sis kõnõldi, et sändse perrenimega inemise omma olõman. Ku vanas saat, sis naa latsõ-iä mälestüse kuigina läävä kallis!
No ja Tamra Kait (laulumiis Pindi küläst – UL) om mu sugulanõ: mu vanatädi oll’ timä vanavanaimä. Näide Tammiku talon ma olligi kõik suvõ, vast kümme aastakka üttekokko.
Latsõn saigi sis paar kuud aastagast kõnõlda võro kiilt, ku liina lätsi, sis edimädsil päivil koolingi tükse tulõma võrokeelidse sõna. No om tuu murõ, et mu võro kiil olõ-i inämb nii hää, pall’o om meelest lännü. Ku saas olla paar päivä vai nätäl aigu Võromaal ja olõssigi õnnõ võro kiil egäl puul ümbretsõõri, sis tulõssi kõik miilde.
Uma pere om mul iks eestikeeline: naanõ saa arvo külh, a ei kõnõlõ, kassiga kõnõlõ võro kiilt! Latsõlatsõga kõnõlõ kah vaihel, timä saa kah arvo, a pall’o vasta ei ütle.
Määndse omma kõgõ huvitavamba võrokeelidse sõna?
Peräkõrd. Timahava. Mu vanaimä võro kiil oll’ pall’o parõmb ku eesti kiil, kooliharidus oll’ täl saksakiilne. Paar sõnna olõ saanu vanaimä käest luulõtuisi jaos.
Üts om var’okaetus – piigli. Tiiä-i kas kiäki tuud sõnna inämb tarvitas? Kaidu vanaimä Meeta ütskõrd ütel’, et ku tä lats’kõnõ oll’, sis oll’ pall’o sändsit sõnnu, midä inämb ei pruugita: soki olli kapõta, lina oll’ pallai: panõ palaja sängü! Tuud ehtsät vanna võro kiilt om väega veidü alalõ jäänü.
Määnest su võrokeelist luulõtust om kõgõ inämb kitetü?
Laultas toda «Seo ilm om üts perätü vana riih/.../ koh sünnütäs, kooldas ja pessetäs reht...» Ju sis sääl piät midägi olõma, et tuu laulus tetti!
Ku pallo võrokeelitsit luulõtuisi olõt kirotanu?
Kokko om mul luulõtuisi 900 ja paarkümmend pääle. Nuu 20–30 omma võro keelen.
Määne kinkagi tõsõ võrokiilne luulõtus sullõ kõgõ inämb miildüs?
No Gustav Suits – tä om iks üle kõgõ! Tuu olõ-i õigõ võro kiil, tuu om Võnnu, Tartu ja Võro vaihel, tuu om sääne segämurrak.
Määndse võro keelen ja meelen tettü as’ost sullõ viil miildüse?
Mullõ väega miildüse Pulga Jaani pajatusõ (Helükassett «Pini hind» – UL), esieränis tuu tsiatapmisõ lugu. Tuu om nigu «Kahru puhtõ» Tsiberin: tuu lugupidämine eläjä vasta, et elläi om kah nigu hengeline, et timäga piät kõnõlõma ja andis pallõma ja seletämä, mille timä tapit. Tulõ õkvalt miilde tuu, kuis Tsiberin kahru tapõtas ja är saadõtas.
Miä om võrokõisil viil tegemäldä, midä võinu är tetä? Seto saiva näütüses uma filmi.
Filmi võissi külh tetä! Väega hää laul oll’ tuu «telehvoninummõr»! Sändsit asju pidänü tegemä. Põh’a-Soomõn om koltasaamõ vast tuhat henge. Keelega om suur hädä, kõnõlõjit veidü, a noorõ inemise teevä popmuusikat. Et olõssi midägi noorilõ kah.
Määndse omma Võromaa kõgõ tähtsämbä as’a?
Kiil om iks kõgõ tähtsämb! Mu hindä jaos Eostõ külä Põlva takan ja tuu kant. Lähembit sugulaisi sääl külh ei olõ, a suku om külh hulga.
Pia egän talon om kiäki kuigimuudu sugulanõ! Hurda omma ka mul kuigimuudu sugulasõ. Ja Raudsepä. Räpinä puult piässi kõik Zirnaski ja Tsärnaski olõma mu sugulasõ.
Olõt sugupuud eräle uurnu?
Üts kuu aigu istõ arhiivin. Vallakohtu protokolli olli väega huvitav lugõminõ. Mu vanavanaesä Raudsepä Juhan oll’ valla kohtumiis ja vallavanõmb, timä vanõmb poig kah.
Midä arvat Umast Pidost?
Mullõ miildüs, et sändsit asjo tetäs!
Tuust, et vana Võromaa ja kihlkunnasildi paika omma pantu?
Muidoki arva häste, vana Võromaa silt om üts kolm verstä mu mant Veskimõisast. Ma olõ eloaig olnu piire pääl: Tarto ja Võromaa piiri pääl, esä puult poolakas, imä puult lõunaeestläne, ammõt ja kõik muu kah om sääne piiripäälne.
Kõivu Madis om uman loomingun pruuknu sõnna «võro kuraas». Kas su meelest om kah sääne asi olõman ja miä tuu sis õigõhe om?
Ma ei olõ tuud sõnna pruuknu ja ei mõistasi tuud pruuki. Mu meelest Võromaa inemise omma kuigi lämmämbä ja helgembä inemise. Kuis nä mõistva naarda!
Tamra Kaidu vanaimä Meeta oll’ sääne inemine.
Mõtõlda, timä elon oll’ nii pall’o hätä ja vaiva: miis ja kats poiga olliva laagrin, julgõolõgimehe ähvärdi ja rüüvsevä, veivä raamatit kottõga är. A timä mõist’ naarda nii et vesi juusk’ silmist! Tuu om Võromaa inemine!
Saarõmaal ja Hiiumaal om ka sändsit inemiisi alalõ.
Näil om sääne esieräline heng, midägi om õhun ja inemiisin. Tiiä-i, kas tuu tulõ maast vai ei tiiä millest.
Küsse Harju Ülle
| | |
|
|
|
Pääleht
