|
|
| | | Sükäv tähendüs | | | | Pressi Heldur | | | | | | Sinnä om uma viiskümmend aastat tagasi, ma elli tuukõrd Saarlasõ küläh Pärlijõõ perve pääl olõvah majakõsõh.
Olli päsemäldä vanapoiss. Sääne elo miildü mullõ kõgõpäält tuuperäst, et veitüperäst vapa aigu sai ütsindä hindä tahtmisõ perrä pruuki.
Kuna elämine oll’ veskijärvest kiviga visada, sis õdagist istõ tõõnõkõrd tammi pääl ja vahtsõ liiva: silmä all mängvit kalamaimokõisi, mõnikõrd jäl leodi spinningulanti ja vahel trehväs’ ka havvõnolk otsa.
Ütel ilosal õdagupoolõl, vast’ nätäl inne jaanipäivä, karksi tsikli sälgä ja sõidi Alakülä kanti orasõpõldõ kaema. Oll’ nimmat, et sääl üte inemise lamba käävä ummapääd ja tegevä kolhoosipõldõlõ kahh’o. Kaibus oll’ olnu ilma aigo ja ma es lövvä kahh’o tettüt ollõv.
Tagasitii pääl silmsi jõõ veereh õngitsõjat. Huvi peräst lätsi kaema, kas miis ka kalakõist sändse väiko vii aol säält saa.
Õngitsõja oll’ mullõ võõras. Tima püügiriist väega lihtsä: õngõlatis kuurmalda sarapuuvimbakõnõ, nüür jõhvõst tett.
Silmsi ka kilupangikõsõ sisse, kos oll’ mõni särepoig ja üts tiiluidsa pikkunõ hõrnakõnõ. Tõrõli mehega, et mis tä nii väiko kalakõsõ elo om är võtnu.
Miis pallõl’ andis, et timälgi nakas’ kah’o, a konksi kalakõsõ kurgust vällätõmbamisõ man saanu maimõkõnõ pall’o vika ja es jäänü elämä.
Miis ütel’ viil, et timä ei olõ kellegi kalamiis. Tulnu as’a peräst üle jõõ vanno poolõ, a näid es olõ kotoh, võtnu sis kaartõ alt vanamehe õngõ ni aoviites astnu jõõ viirde. «Ja siin ma sõs olõ: suur kalamiis!»
Küsse mehe käest, kas Sännä puul või olla ka suurõmbit hõrnu. «Mu naabripoiss, kes om isoga kalamiis, käve paar nädälit tagasi Mäeveskist üllenpuul võrõndikkõ kumpman ja ollõv pinninguotsa ka nakanu peris nii kolmõnaglalinõ. A kätte timä tuud es saa.
Mähkse perve all nööri juuri ümbre kinni. Poiss olnu kaalani viih ja arotamisõl päsenü kala konksi otsast är. Pandnu sõs Saarlasõ poolõ üles nigu vesi tuisanu. Tä või siin mõnõh süvämbäh võrõndikuh olla!»
Jäti tu «suurõ kalamehega» hüväste. Kodotiil nakas’ tuu forellipuragu peräst muidogi nigu hingeh urgitsõma. Ja paari päävä peräst, õdagupoolõ, otsõ üles uma pinningu, võti karbist paar vähämbät lanti ni lätsi jõõviirt piteh Alakülä poolõ.
Naksi üte arvada laemba võrõndigu perve ala pilma ja sääl nakas’ki otsa kalakõnõ, rabõli kimmähe, a konksi otsast kätte ma timä sai. Oll’ nii kahvli pikkunõ.
Lätsi tuust huugu ja pilsõ viil edesi mitmõh võrõndikuh. Tiidse allpuul viil mitund laembat võrõndikku, kos ka perve pääl võsu kasvi ja juurõ kaldõ alt paistu. Naksigi üte õigõ laja ja süvämbä kotusõ pääl perveviirt nüpeldämä. Es kedägi. Juuri ala lanti saata es olõ ka käeperi.
Lätsi sis ümbre puhma võrõndigu tõistõ viirde ja naksi vastavett pilma, ka juuri ala.
Äkki naksatigi, valtah oll’ tunda võngõlust ja peris kimmäst.
Naksi rahuligult kerimä, esi mõtli – suur timä om? Paistu midägi valgõt. Om vast’ kõtt pääl? Ku lähkümpä sai, näi, et om hoobis rõivatükk. Landi otsah rippu naisi alospüks, pitsikeseki haro otsih.
Lanti haaknu oll’ katõ konksiga, nii et tükk tegemist oll’ otsast ärsaamisõga. Võti püksirõipõ ja virodi lepäossa pääle, esi kai ümbretsõõri, kas kiäki ei näe ja naara.
Oll’gi nägejä üts ülejõõ mutikõnõ, kelle plaan oll’ tuuhsamah võrõndiguh umma mõssu loputa. Oll’ jo tükk aigu vahtnu mu tegemist, a peläs’ ligi tulla – vast’ saa tõrõlda, et lipõga keedetüid rõivit puhtahe vette uht.
Muidogi es jätä tä mu «kalaõnnõ» külä pääle laotamalda. Kõnõlnu viil, et peremiis suurõ vihaga nuu püksi lepä otsa visanu, sülänü ja padavai kodo poolõ astma naanu.
Mõnõ ao peräst oll’ mul jäl asja Alakülä kanti. Sääl visas’ üts tõnõ mutikõnõ mullõ nõna pääle tuud püksipüüdmise janti. Ütel’ viil, et panõ vanapoiss tähele, taal as’al om sükäv tähendüs. «Mis tähendüs?» küsse ma. «Ma arva, et lähembäl aol tuut sa kah majja tuu, kellele naisipüksikeisi vaia lätt. Aig olõs jo ammuki olnu tuu as’a pääle mõtõlda.»
Ja ega tä pall’o es essüki. Katõ kuu peräst oll’ Pärlijõõ perve pääl väikoh majah «valitsus» olõmah. Uma nägemise perrä vaba ao pruukminõ jäi unistusõs.
Pinningulatti puhma joht es olõ vaia visada ja edespitehki püüdse viil mitugi havvõpurikat.
Ku tull’ juttu hõrnapüüdmisest, sis püüdse teemat käändä tõsõ lainõ pääle.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Tii-ei taa pitsikene midägi! | | | Vahtsõ aasta edimäidsil päivil läts’ abielupaar tutvilõ küllä. Külälisile katõti laud hää-parõmbaga, majaperemiis panè viinapudõli kah lavva pääle.
«Mu mehele ei tohe joht pakku! Taa tege ullis!» naas’ küllätulnu naanõ kiildmä.
«Targalõ tohe-i tõtõlidsõlt taad anda. A noh, kinkal järg joba seen om, tollõlõ ei tii pits viina inämb midägi!» rahust’ majaperemiis naist ja vali külälise pitsi veereni täüs.
Takk ja pakla
Taa lugu juhtu inämb ku puul aastasata tagasi. Sügüse, ku ilma külmembäs lätsi, topiti aknit, et koolimajan lämmind hoita. Haani koolin küsse oppaja: «Lapsed, kas teil kodus on takku?»
Mitte üts lats es tii suud valla. Oppaja taibas’, et tulõ tõistmuudu küssü. «A paklit?» uursõ tä vahtsõst. Klassin nõssi kässimõts.
| | | | Hüvä nõu | | | Ubinakuuk
150 g margariini, 1 kl tsukõrd, 2 munna, 2 kl jahhu, 2 kl riivitüid ubinit, soodat, suula, kaneeli. Sekä kõik kokko, kaneel kõgõ pääle ja ahju!
Kruusamäe Maimu
Muhvini
2 munna, 90g tsukõrd, 100g võidu, 110g nisujahhu, 1 tl küdsämispulbrit.
Lüü muna tsukrõga vatulõ, nõrista manu sulatõt võidu. Sekä kuivainõ är ja käänä kõik tainas kokko. Nõsta supiluitsaga vormi, nii et täüs olõs puul vormi. Küdsä 200 kraadi man umbõs 15 minutit.
Perämädse Ene
| | |
|
|
|
Pääleht
