|
|
| | | Mustingu Ove: olõ maaga kässist ja jalust köüdetü | | |
| | | | | | Mustingu Ove tege filme päämidselt Põlva kandin | | | | |
Minevä nätäl oll’ filmi- ja telerežissööril Mustingu Ovel (32) kõvva juuskmist: mitmõl puul Eestin näüdäs’ tä umma vahtsõt filmi, päält tuu andsõ vahtsõ plaadi tutvastegemise kontsõrtõ ansambli Winny Puhh, koh Ove mäng ja laul.
Püüdse tä minevä riidi Põlva kultuurikeskusõ püüne päält kinni, kon tä joba hummogust pääle õdagudsõs kontsõrdis lavva üles säädse.
Põlvah ei olõ umma televisiooni ega filmistuudiot. Kuis tull’ ütel Põlva poisil mõtõ minnä režissööris opma?
Esä oll’ süüdü. Esä oll’ noorõn amatöörfilmitegijä ja kaamõra oll’ koton kõik aig olõman, nii pall’o ku ma mäletä. Naabripoisi Nõmme Indrekuga teimi egäsugutsit sketse ja asju. Ma olli vast 10 vai 11 aastat vana, ku kaamõraga edimäst kõrda nall’a teimi. Läbi satelliidi sai egäsugutsit filme kaetus ja säält tuu pisiläne külge tull’gi.
A jo ma tuuperäst kah liina lätsi, et esä kässe pall’o tüüd tetä.
Midä režissööritüü tähendäs? Midä täpsehe tegemä piät?
Tuud om maru rassõ seletä. Inglasõ ütlese, et režissöör om miis, kel om määnegi nägemüs. Tuu om ammõt, midä sa piät terve eloaig opma. Ku kõnõlda filmist, sis režissöör piät tiidmä, kuis näütlejidega, kuis inemiisiga läbi kävvü, piät tiidmä egäst valdkunnast midägi. Taal tüül om pall’o külgi. Om filmitegijit, kiä mõist näütlejidega häste tüüd tetä, om noid, kes kaamõra vai valgusõga, egälütel omma uma tugõvamba ja nõrgõmba küle.
Kas tuu om rassõ tüü?
Ma arva, et taa om väega rassõ tüü. Taa om muidogi mooduammõt, kõik koolin tahtva oppi režissööris, selle et tunnus, et tuu om õnnõ verrev vaip ja ilosa naasõ ja suurõ jahi mere pääl ja tiiä ei, mis kõik viil.
Tegeligult om taa üts rassõ tüü. Tuud verevät vaipa ja muud ilosat om väega veidü.
Paistus, et sa tiit suurõlt jaolt õnnõ tuud, mis miildüs. Raha peräst väega kommertsi ei tii. Vai õks tiit?
Kos ma tuust päse... Elämä piät ja tulõ egäsugust tüüd tetä.
Loomuligult om mul vidänü, et ma saa valli vai ma olõ tuu riski hindäle võtnu, et ku mullõ sukugi ei miildü, sis ma ei võta tuud tüüd vasta. A ku raha om otsan, sis tiit tuud tüüd kah, mille iist mastas, midägi tetä ei olõ. Süvvä om jo vaia.
Sul sai valmis vahtsõnõ film «Kallis sõber, sind austan». Sääl omma kuigi tõistmuudu näütlejä, ku hariligõn filmen. Mille sa es võta Tõnu Karku ja Guido Kangurit pääossi mängmä?
Algusõn tahtsõ paari peris kuulsat miist mängmä võtta. A sis mul kaamõramiis paksõ mitmit inemiisi vällä ja ku mul jäi silm Tagamõtsa Tarmo ja Pehu Jaani pääle pidämä, sis paistu, et nimä omma õigõ. Seo om nigu õks casting'idega (näütlejide vällävalimisõga), et kuigi teküs tuu õigõ asi. Ei tiiä esiki, kuis.
Pehk om geenius. Ma olli võttõplatsi pääl ja mul oll’ suu ammulõ pään, mitu kõrda ma mõtli, et kurat, Jaan ei olõ jo sääne. No tä ei olõ sääne mol’o noh. Tä mõistsõ mängi nii häste, ja mille tä mäng om nii hää, et tä ei püvvä kedägi tetä, a om loomulik.
Täl om väega tukõv terävüs ja sisemine tarkus.
A Võro liinatiatri näütlejidega olõt rahul?
Ku rehkendä tuuga, et meil oll’ väega veidü prooviaigu, sis ma jäi väega rahulõ. Et olla kõgõga sada protsõnti rahul, sis olõs mi pidänü saama õks väega pall’o pruuvi tetä. Nä improvisiirsevä väega häste.
Kas filmi om täämbädsen Eestin rassõ tetä? Näütüses täüspikkä filmi.
Tuu filmi tegemine om sääne asi, et ma olõ hindä käest küsünü, et ei tiiä, kas ma piä arsti mano minemä vai. Taa üts hindäpiitsutaminõ om. Sa piät tegemä tüüd, mille iist rahha ei saa, ainumanõ rõõm om tuu, ku istut saalin ja inemise õigõ kotussõ pääl naardva vai ikva. Ja ku tuu om käen, sis tuu omgi asi, mille nimel tasus tetä. A kõik, mis om inne, om üts suur valu.
Seo vahtsõ filmi jaos küsset eski keskkunnaammõdi lupa Meenikunnu samblõsuun filmmise jaos. Kas säänest as’aajamist om filmitegemise man pall’o?
Sääl om noid väikeisi asjo nii pall’o ja tuuperäst olõ ma ka mõtõlnu, et tii innemb säändsit asju, mis mullõ väega miildüse ja küländ harva. Parõmb om harva tetä ja pall’o hinnäst sinnä sisse panda.
Sinno iks kisk määnegi vägi Põlva kanti: «Vanamiihi paradiis», eski «Piiglipõrmandu» ja «Vanamuti» video omma sul säälmail tettü.
Nigu üteldäs, latsõpõlv om sukka elo lõpuni egäl puul üten. Ma olõ Võron sündünü ja väikun elli vanaimä-vanaesäga Sõmmõrpalon. Ku ma olli viis vai kuus aastat vana, tullimi siiä Kiuma küllä. Ja sis ma elli aasta uma kadonu vanaesäga katõkõistõ kesk mõtsu. Imä-esä olli turu pääl, tüüd oll’ vaia tetä.
Ülikooliaig kah, kos mul tuu raha sääl Tal’nan võtta oll’. Õks tullit maalõ, visksit sitta ja sait jälleki määndsegi kopka esä käest. Tollõn mõttõn olõ maaga kässist ja jalust köüdetü ja loomuligult inemine kõnõlõs tuust, mis tä ümbre om.
Ku esäkodo Kiuma küllä saat, midä sääl kimmähe tiit?
Viimätsel aol om tollõn mõttõn häste, et kuna ma olõ uma elo pääl, sis ma tulõ kodo nigu küllä. Ma väega tan tüüd ei tii. Ku ma kodo tulõ, sis ma proovi ruttu kalalõ minnä. Mul om tuu suur kalahaigus, omgi, et kas Lämmäjärve vai Peipsi pääle om vaia velega kuun kalalõ minnä.
Kas Põlvast peri inemise Tal’nan kuun kah käävä?
Säänest klubilist käümist ei olõ. A nuu sõbra vai bändikaaslasõ, noidõga õks trehvät. A ku om joba uma tüü ja latsõ omma takan, sis üts asi om tuu, et ei olõ aigu ja tõõnõ asi om tuu, et tahat esi uma perrega olla.
Kuis su perrele Põlva kant miildüs?
No mille näile es pidänü miildümä. Naanõ om mul siistsamast Põlvast peri ja lats om sündünü liinan, poiskõnõ om nelä aastanõ ja no iks näile maal miildüs.
Sa väega vabandit, et olõt võro keele är unõhtanu. Ummõtõ kõnõlõt nigu vana miis. Kellega ja ku pall’o sa egä päiv võro kiilt kõnõlõt?
Ku ma kodo tulõ vai saa uma bändisõpruga kokko, sis mi õks umavahel kõnõlõmi. Meile tege tuu hindäle nall’a ja om hää tõistmuudu kõnõlda, ku tõsõ liinan ei saa midägi arvo.
Vai ku mul omma liinast sõbra maalõ küllä tulnu, sis nuu ei saa kah midägi arvo, vahel om juhtunu, et küsüse, mis su imä vai esä ütel’ nüüt, kas midägi läts’ võlssi vai?
Winny Puhh tege kõvva mürglit, jäiäs ilma pükseldä kaamõra ette, vannu muttõ sõimatas, midä su Põlva sugulasõ sändsest as’ast arvasõ?
Ei noh, mis näil iks, ega nä hääd ei arva midägi. Õks liinan omma poisi lännü ullis är ja liin om nä är tsurknu ja... Nii nuu jutu käävä.
Ku mõtlõt Põlva kandi pääle, kas om määnegi asi, mis om süäme pääl, mis tulnu är tetä vai tõistmuudu tetä?
Hallõ om tuust, et elo om sääne, et kõik tahtva liina är minnä ja... Olõs mul... Ma olõ kah pidänü plaani, et kunagi iks liinast vällä kolli, ma ei tiiä, kas ma Põlvahe tagasi tulõ, a ega sääl kivve pääl midägi tetä joht ei olõ. Tuu om suht tühi elo, mis sääl om.
Küsse Rahmani Jan
| | |
|
|
|
Pääleht
