Nummõr' 197
Vahtsõaastakuu 12. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Lõõdsakeskus Põlva
  • Uudissõ
     
  • Võrokõisi tsõõriklaud tulõ Karilatsin
  •  
  • Umma Pitto lätt pia 2500 lauljat
  •  
  • Lauluproovi «Naisilõ nurmõst» ja «Miihile mõtsast»
  •  
  • Moostehe rahvamuusikat tegemä!
  •  
  • Noorõ pidävä perimüskultuurist
  •  
  • 23. «Mino Võromaa» võistlus koolinuurilõ
  • Elo
     
  • Üte üü katõ katsigu saiva 15
  •  
  • Luminõ pildioppus Aderi Arnega
  •  
  • Põlva noorõ lauli vällä põh’avalgusõ tsähvi
  • Märgotus
     
  • Ruitlasõ Olavi: elämi üle Ansipi, Savisaarõ ja ka Padari valitsusõ
  •  
  • Võromaal olõt vaba
  • Ruitlase jutt
    Perämäne külg
     
     
    Suukurg ja vasik
     
    Ämariku Volli
     
     
    Tuu oll’ perüs kolhoosi algusõ aasta, ku Lüübnitsä külä inemise panniva ütel pääväl tähele, õt Poslini Koll’a moro pääl jalotas suukurõ poig. Morol oll’ aid ümbre, pini ka lesät’ rahuligult tarõ müürü veereh. Inemise imehtivä, õt kuis pini nii rahulik om? Kiäki hõigas’ peremehe vällä ja küüse, õt mis trikk ta om, õt pini õi viroda kurgõ minemä? Vanaperemiis vastas’, õt ta jo meil uma kurg, kohe sa timmä õks ajat.

    Vanaperemiis, Koll’a esä, oll’ kõva jahimiis olnu. Ütskõrd ku vana läts’ suu pääle korvivitsu otsma, löüdse timä suu päält murdunu siiboga kurõpoja. Mõtõl’, midä kül tetä? Ku jätä suu pääle, saasõ kimmähe otsa, tulõ õks kodo viiä ja pruumi siib lahastõ panda. Ku õnnistus, sis või-olla saasõ tä tõisi kurgiga sügüse lõunahe üteh ärä linnada. Vana mõtõl’ joba tii pääl, kuis kül saasõ sääntse kotusõ pääle lahast panda? Pikäpääle tull’ hüä mõtõ päähä.

    Ku vana kodo joudsõ, sis kuts’ timä kõrraga nii Koll’a ku timä naasõ hindäle appi. Koll’alõ anti kurg üskä, a naasõl kästi nokka valva ja ku vaia, sis ka kinni hoita, õt kurg kedägi lüvvä õi saasi.

    Vana tekk’ kats parra pikkusõga oosikast puulistu, mähk’ sinnä vatti ja puhast ohkõist rõivast ümbre, sis võtt’ Koll’a naasõ käsitüükorvist siidist niiti.

    Kõik tollõ kauba tekk’ timä kõva viina seeh hämmest. Siidist niidi viil umakõrda lask’ läbi joodi. Vana sääè katskidsõ luu katõ oosikadsõ listu vahelõ ja ummõl’ siidiniidiga ümbre katõ listu ja läbi siibo katõkõrralidsõ naha. Sis kai umma tüüd ja ütel’: «Piäs pidämä külh!» Vana panè kurõ siiva vasta ihho, sis võtt’ tükü linast kõvva rõivast ja õkva ummõl’ kurõlõ hammõ sälgä.

    Laudah oll’ üts tühi sulg, kohe kurg panti. Kurõlõ pakuti söögist peen’keisi kallo. Vana kõnõli kurõlõ: «Ärä sõbõr peläku, kül ma sullõ õga päiv kõtutävve hangi, mi elämi jo järve perve pääl!»

    Pernaasõlõ miildü, õt kurg opp’ ärä kalla peo päält võtma ja tuu kah, õt kurg püüè kinni kõik kärbläse, miä kätte küündüvä ja sei är.

    Varsti sündü lehmäl vasik, tuu panti ka kurõ mano sulgu. Kül kurõl oll’ nüüt lusti pall’o, kärbläse tükevä vask’alõ külge:oll’ midä püüdä ja ärä süvvä.

    Vasik ja kurg saiva sõbrast. Ku vas’kõlõ juvva anti, sis kurg ka tougas’ uma noka vasigõ pää kõrvalõ pangi. Edimält jõiva mõlõmba piimä, aig-aolt võeti piimä portsu veidembäs, tuu asõmõl naati vett ja jauha mano pandma. Kurg tegi ka vaskõga kuuh vapralõ läbi piimä päält roka pääle üleminegi.

    Vana arvas’, õt kurõl piäsi rõiva siibu ümbrelt ärä võtma. Taa ao pääle pidi joba luu olõma kinni kasunu. Kurg esi ka oll’ höste kasunu hüä söögi pääl. Jo kats kõrda oll’ kurõ säläh rõivast perrä lastu, kurg jo kasvi.

    Tuukõrd, ku kurg edimäist kõrda vällä lasti ja rõivas ümbrelt ärä võeti, nägigi külärahvas Poslini moro pääl kurgõ. Kurg sirot’ mõnuga siiba. Siibo seeh olli mulgu, kost siidine lang oll’ läbi olnu.

    Vana naarè, õt naa mulgu omma nigu naisil kõrvalehe seeh kõrvarõngidõ jaost.

    Kurg õs panõ kedägi tähele, timäle õs tähendä ka tuu, õt küläpini aia takah avaldiva umma pahamiilt.

    Viimäte läts’ kurg õks pinnega tutvust tegemä. Pini lätsivä nigu palama, nä tsusõva nõnno aialippe vaihelõ, esi valmis purõma.

    Kurg kai rahuligult tükü aigo, sis kopsas’ kõrra nokaga. Kiä toda tiid, kas kurg tahtsõgi ütele pinile õkva silmä lüvvä vai trehväs’ tuu kogõmalda, a pini panè igävädse vingmisõga kodo poolõ. Peräh sai tiidä, õt tuu pini oll’ umast silmäst ilma jäänü. Kurg käänè hindä ümbre ja läts’ äräki maja taadõ.

    Perähpoolõ oppõ kurg pinne lakja virotama. Kurg sirot’ siibo vällä, võtt’ huugu ja oll’gi külä uulidsa pääl kesk pinikarja. Kiä sai nokaga päähä, kiä sai sälgä vai külgipiteh! Ütskõrd lei kurg ütel pinil esiki küleluu katski. Nüüt oll’ nii, õt ku pini näivä kurõ siibosirotamist, sis panniva kõrraga pakku. Pini olliva ka tollõ ärä opnu, kuis rutõmbilõ kurõ iist hinnäst ärä käkki. Mõni roomas’ eski kõtulõ kardohkavirkse vaihelõ varsi varjo.

    Aig läts’, ka vasik oll’ jo nii suurõst kasunu, õt oll’ vaia ketti viiä haina pääle. Suuri eläjidega vasikit küläkarja õs aeda, õgaüts otsõ umalõ vas’kalõ kotusõ. Üts hummok läts’ki pernaanõ üteh vas’kaga kotost minemä, ka kurg õs jää kodo, timä läts’ üteh sõbraga. Oll’ hüä kaia, kuis pernaanõ läts’ vaskõga iih ja kurg läts’ kõgõ takah. Pini saadiva näid haukmisõga. Pini õs julgu lähkohe minnä, haugiva õnnõ koskilt värehti vai tahra ussõ alt.

    Kurg üteh pernaasõga kodo õs tulõ, timä jäi üteh vas’kaga karja, ka pini jäivä külä viirde haukma. Kuna vasik oll’ ketih piaaigu järveperve pääl, sis sai kurg õkva säältsamast pilliruust hindäle söögist kunnõ kor’ada. Mõlõmbil oll’ hüä olla, õnnõ ku päiv korgõmbahe kerkü, naksiva kärbläse vas’kat kiusama. Varsti oll’gi sõbõr kurg platsih, nakas’ kärbläisi püüdmä ja är süümä.

    Kõik tuu elo püsse õnnõ tuusama üte suvõ. Talvõl ellivä nii kurg ku vasik jälki laudah üteh suluh. Keväjä saadõti vasik är üteh suuri lehmiga küläkarja. Kurgõ sinnä õs lasta, selle õt suurõ lehmä kurgõ õs või kannahta. Nii pidigi kurg päivä ütsindä kotoh olõma. A kurõl oll’ tii järve viirde selge, timä käve pääväh mito kõrda ütsindä järve veereh kunnõ otsmah. Kiäki õs tiiä, koh timä sai tutvast tõsõ suukurõga, a peris tihtsähe nätti näid üteh järve veereh kunnõ söömäh.

    Külärahvas tundsõ hüvvämiilt, õt Peetsä ka om hindäle naasõ löüdnü. Õga kiäki õs tiiä, kas timä oll’ esäne vai imäne. Pernaanõ oll’ tälle tuu nime pandnu.

    Tuu suvõ nakas’ kurg vaehtõpääl kotost ka är olõma. Kõrd-kõrralt jäi Peetsä õks kavvõmbast pruudi poolõ.

    Ütskõrd varra hummogu tull’ Peetsä tagasi, käve laudah, tahrah, sis läts’ aida.

    Vana läts’ perrä, istõ sääl pingi pääle ja küsse Peetsä käest: «Koh sa nii kava ollit?» Peetsä läts’ vana mano, hõõrè umma kaala vasta kässi, näko, pääd. Vana kõnõli peräst, õt õkva vesi tull’ silmä.

    Kurg lõpõt’ kallistamisõ ja nakas’ vanalõ tandsma. Uma rahvas tull’ kõik toda tandsu kaema. Aia taadõ tull’ ka müüdäminejit.

    Vana ütel’: «Uskõ, kallis rahvas, seo om jumalagajätmise tands.» Nii tuu ka oll’, kurg õs tulõ inämb kunagi tagasi.

     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    «Siidisalliga» peigmiis
     
    1960. aastil oll’ üts Võro nuurmiis tutvas saanu tütriguga Jaama uulitsast. Asi oll’ hoolõga susisnu, nii et peigmiis-poiss julgu joba üüses külä pääle jäiä. Tuu miis oll’ tüül tehassõn, kon tüüpäiv alas’ maru varra.

    Hummogu, ku oll’ vaia liinibussi pääle minnä, kattõ elektri är. Noil aastil juhtu säänest asja sagõhõhe. Miis panè hinnäst kipõlt rõivilõ. Sall oll’ kaonu, tollõ löüè tä peräkõrd põrmandu päält. Aigu läts’, a bussi pääle miis sai.

    Tii päält bussipiätüisist tull’ rahvast pääle. Mõni pääletulõja kai külh nuurmiist ands’akalõ, paar tütrikku irvidi tälle näkko naarda. Mis tii-s vällägi. Tälle oll’ tä armastus tähtsämb ku muu.

    Ku nuurmiis ummi rõivit tehassõ rõivaruumin kappi panè, sai tälle selges ka naardmisõ põhjus. Pümmen tarõn oll’ tä salli asõmõl naistõrahva siidisuka ümbre kaala mähknü.

     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!