|
|
Võromaa miis Saarepuu Jaanus läts’ tüüle Tatarimaalõ Kaasani kanti. Uma Lehe lugõjilõ jaga tä ummi tähelepanõkit elost täämbädsen Vinne riigin.
Viimäne kõrd, ku ma suvõl Umalõ Lehele kirodi, lõppi jutt otsa Vinne tolliga.
Õnnõs vai õnnõtusõs olõ-i tan vahepäälitsest aost pall’o kõnõlda, selle et olõ-i suurt midägi muutunu – suurõmb jago massinit om külh tehassõn ja tüütäse, a üts jago juppõ istus piimäkuust saadik vormistamalda...
Suvõ lõpu poolõ, põimukuun, nätäl inne tuud, ku vahtsõs tett tehas jäl tüüle nakas’, võtsõ paar päivä tüült vabas ja puhassi Kaasanin. Sõs sai tiir käütüs ka Marimaal, miä jääs Tatarstanist põh’a poolõ ja mink piir om Kaasanist vast nii 50 km.
Sõidimi taksoga Jaltšiku järve viirde. Tuu om illos järvekene mägitside liivatsidõ viiriga, mille pääl kasus vähämbält 130 aastanõ korgõ pedäjämõts ja järve ümbre olli tuu mõtsa all hinnäst sisse säädnü suvitaja, kiä ütes vai mitmõs pääväs Kaasanist vai Joškar-Olast kohalõ olli sõitnu. Ja nii nä sääl sõs suvitasõ ütstõsõl piaaigu kukil: kulssi vinne estraadi, võtsiva saistõn päivä, loiva raamatit ja teivä šašlõkki.
Pikutimi kah veitkese, kävemi tsuklõman ja naksimi sõs otsma kotust, kost saa rongi pääle minnä. Kaarti muidoki üten es olõ ja pruuvsõmi sõs inemiisi käest küssü, et kost saa jalaga kõgõ õgvõmbat tiid piten rongi pääle.
Sõs sai muidoki selges, et kõik om jo liinarahvas ja ummi massinidõga ja et kiäki tiiä-i üttegi muud tiid pääle suurõ autotii.
Naksimi sõs umbõs ja päävä perrä minemä ja jõudsõmi õks üte külä mano vällä, kos targõmba inemise joba õigõ kotussõ kätte juhativa.
Oodimi paar tunni rongi ja kaimi niisama ümbre: elo Marimaal tundu ollõv viletsämb ku Tatarimaal, ku kaia majapidämiisi ja raudtiijaama majja.
A lehm, kiä ütel mutikõsõl kabla otsan oll’ ja jaamahuunõ takan mi jalgu ümbrelt haina sei, oll’ mukka üten olnu korgõst koolitõt eläjätohtri välidse kaemisõ perrä terve ja rammun. Ku terve olli noidõ inemiisi kõtu, kiä tuu lehmä piimä jõiva, ei julgu ma kimmähe üteldä, vähämbält päält tuud, ku mutikõnõ maast lövvedü muadsõ plastmasspudõli piimämüügis hääs kitt’.
A tehas om tüün ja süküskuu käümäpandmisõ paanigast om saanu piaaigu kõrdapiten tüütäjä asotus. Telmise omma olõman ja tuu om kõgõ tähtsämb. Inemise omma kõvva vaiva nännü ja ka puhkõpäivilde tüüd tennü. Siist ja säält tulõ viil kõpitsa, a kül tä lätt.
Lätt kats-kolm kõrda aigladsõmpa ku tahtnu, a tä lätt. Ja tuu om päämine.
Täämbä jalodi veidikese külä pääl ja kai ümbre ja tuu kaemisõ pääle nakas’ õkva silmä, et üts miis oll’ ehitänü tarõ ümbre sirgõ aia. Ma kai iks tükk aigu – no oll’ tävveste sirgõ!
Ja viil nakas’ silmä, et küllä pandas vahtsit gaasitorrõ. Tuu tüü jääs no arvada mõnõs aos saisma ja puul küllä vällä nägemä nigu päält suurõmbat pommitamist, a om tuugi sammukõnõ edesi.
Vjatka päält läts’ ijä är, miä arvada koskilt põh’a puult peri oll’. A täämbä, 8. joulukuul oll’ välän joba -15 kraati, nii et varsti saa uhkusta uma ijäga ja olõ-i vaia põh’apuulsil inemiisil kintsu kaapi.
| | |
|
|
|
Pääleht
