|
|
| | | Vanast ja vahtsõst | | | | Riik võinu tukõ taloinemiisi uma talo ülesehitämise man, mitte matta kolhoosimaiu sisse miljonit | | |
| | | | | Tamra Kait,
maa- ja muusigamiis | | | | |
Mi Pindi külän ehitedi 1968. aastal mõisa lautu kõrvalõ tsigala ja laut. Sinnä mano ehitedi ka katõ trepikuaga katõkõrdnõ maja. Tuu sai rahva käest nimes «uus maja» ja kand rahvakeelen tuud nimme seoniaoni.
Sääl majan eläs parhilla üts vanatädikene, kes tull’ umal aol kolhoosilauta nüsjäs vai tallitajas. Ja sis üts pere, kes om mi küläst ainukõnõ, kes om joudnu krimi-uudissihe.
Kos om hulga latsi, pahandust, pur’on pääga sõitmist, miihi vahetamist, üts miis om kinni lännü.
Vot tuu om tuu «uus maja»! Majal ei olõ varsti inämb katust, ammu ei olõ vett inämb.
Vetsumaja om kinni – «uus maja» om hukan. Viimäne, mis ehitedi ja edimäne mi külän, mis otsa saa.
Mul om tuust teemast rassõ kõnõlda. Tuu om hallus teema, et kolhoosikõrda piät likvidiirmä. Iks viil. Õigõmbalõ tulõ likvidiiri tuu suhtuminõ, nigu olõssi kolhoosi ja kolhoosikõrd viil alalõ.
Muidoki, pall’odõlõ tege tuu haigõt – inemine olõ-i jo süüdü, et tä sai kunagi kallutaja pääle tüüle ja kolhoosimajja kortina.
Ku kolhoosi kokko sattõ, sis hääl juhul saiva sändse kolhoosimaiu inemise tüüle puidutsehhi vai muialõ. A poolõ jäiväki tüüldä.
Kaplinski Jaan kirot’ uman raamatun, kuis tä 1960. aastil Pindin käve, tuust, kuis kolhoosimaiun eläs sändse moega rahvas, kes om tulnu ei-tiiä-kost ja lätt ei-tiiä-kohe. A no olõ-i näil inämb kohegi minnä.
Nuu kolhoosimaja ja mõnõl puul terve liina omma murrõs mitte õnnõ meil Võromaal, a ka näütüses Narva-Jõõsuun, kõnõlõmada suurõst Vinnemaast, kon omma hädän terve liina, mis omma olnu üte-tehassõ-liina.
Kes om veidikese ettevõtjamb, tuu kõpitsõs hindäle talomaia kõrda tetä ja saa kolhoosimajast är vällä nurmi ja mõtsu vaihelõ.
Noid, kes vällä ei suta minnä, saa-i muidoki nälgä ja vaivussihe jättä, a piät märkmä, kuis näit avita nii, et tuust ka api olõssi. No nä omma jah õnnõdu, a asi tulnu tõistmuudu kõrda aia.
Elo inneskiidsin kolhoosikeskuisin, kon inemiisil inämb tüüd olõ-i, seo om ilma tulõvigulda maailm. Olõ-i inämb mõisa, sis olõ-i ka moonamaia.
Om juhtunu nii, et neo kolhoosimaja omma olõman, a ärmi proovimi tuud kolhoosikõrda inämb pikembäs vinütä.
Lauta ei olõ inämb, tüükota ei olõ ja kiäki ei olõ tuun süüdü. Süüdü oll’ Vinne võim, mis neo as’a kunstligult üte kotussõ pääle kokko kuh’as’.
A tuu aig om läbi, Brežnev om koolnu ja tuu tulõ üle ellä.
Tukõ tulnu hoobis noid, kes omma tõtõst elämä lännü mõtsa sisse, tegevä talon tüüd ja süütvä umma peret. Hoitva maaello.
Seo om kotus, kon riik saa appi tulla inemiisile, kes tahtva maal ellä ja ka maatüüd tetä, mitte sõita egä päiv mitmõ autoga liina ja tagasi. Riik saa avita ettevõtjit inemiisi «asundustalo» luumisõ man.
Maaello hoitva alalõ siski kimmä taloperre, kelle juurõ omma süvväl maa seen ja talomuro om latsi täüs. Mitte õnnõdu ja pooligu perre lagonõvan kolhoosimajan.
Seo kõik om tõsõ ilmasõa ja tollõlõ perrä tulnu Vinne ülembvõimu tagajärg. Tunnus, et om viil hulk inemiisi, kelle pää seen olõ-i tuu kõik viil läbi. A Vinne võim piät peräkõrd läbi saama ka inemise mõttidõ seen.
| | |
|
|
|
Pääleht
