| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Es tulõki pikkä lämmind süküst! | | | Nüüt tulõgi nii vällä, et timahava ai kägu käojaani vai lihtsäle käku: es tulõ pikkä ja lämmind süküst kostki! Süküskuu oll’ külh peris illus, a ku sis vihmatsõs ja külmäs läts’, sis enämb pall’u tagasi es anna.
Hiire-kurivaimu tiidse häste, et vällän enämb medägi ilusat uuta ei olõ, nä säädse hennäst jo septembri algusõn tarrõ. Miis sai üte hiire kätte ja ku vällä läts’ viskama, juhtu üts hulgus kass, kiä mi käest mõnikõrd süvvä küsümän käü, muru pääl olõma ja sai kerge vaivaga lämmä praadi. Nüüt tä pedägi peremehest enämb ku minust: piimä või egäüts kaussi valla ja ega vorsti lõikaminõ ka määnegi kunst ei olõ. A vot proovi hiiri püündä!
Tialaisilõ tulõ kah õks egä kõrd aida man annum vähämbält suurmit ja kaarahelbit täüs panda, sinnä ei olõ varõs viil pihta saanu. Pekitüküga lätt tä kõrrapäält minemä!
Nüüt and uuta, ku pääväkene jäl lämmistämä nakkas. Et pümme õdagu kodutsõmba olõs, kulus tarõn pall’u kündlit. A ku jouluaig müüdä ja aasta edimäne kuu kah, sis võit nakada jäl nõnaga tuult püündmä: kas om jo keväjä lõhna?
Nõlvaku Kaie
|
|
|
|
