Nummõr' 194 Märdikuu 17. päiv 2009 TOIMÕNDUS UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Leevätego om moodun Uudissõ   Krabi külätiatri «Kepp ja külä» Rõugõn   Otsitas 2 koolilast Umma Pito vidämä   Uma Pido laulukoori uutva viil vahtsit lauljit üten lüümä Elo   Tunnõtuisi inemiisi man märdisandin   Kanada võrokõnõ peränd’ Võro instituudilõ sirvilavva Märgotus   Uma rõiva ilo   Praakli Kristiina: esihindä ja juuri iist ei päse kohegi Ruitlase jutt Innembi Kirä Perämäne külg     Tsehkendüs jätt’ tüüst ilma   Jõksi Ado     Lugu sai algusõ 1960. aastidõ algusõh, ku oll’ tuu aig, ku viletsit kolhoosõ naati kokko pandma vai noist hoobis sovhoosõ tegemä. Mi, õigõmbalõ mu kolhoos, koh ma tüüti, panti kõrvalkolhoosiga kokko ja tetti sovhoos. Ja tuusama kõrvalkolhoosi esimiis tetti sovhoosi direktris. A viimäne oll’ ilmado auahnõ, tükke egäle puulõ etteotsa ja tahtsõ kimmäle tähtsä olla. Ma tundsõ tedä joba tollõst aost, ku tüütimi üteh Räpinä MTJh, ma olli traktorist ja timä pääagronuum. Ja ku MTJ-i är lagosiva, sokutõdi tä kolhoosi juhtma. Iks juhtva kotus! A mul tull’ vinne kroonuhtõ minnä. Vahtsõst saimiki kokko kolhoosih. Sis juhto nii, kolhoos (viil inne liitmist) saat’ minno autojuhtmisõ tõist liiki opma. Kursusõ naksi pääle radokuuh ja lõppiva mahlakuuh. Kävemi katõkõistõ opmisõ kursuisil Verioralt Tarto liina: hummogu rongiga liina ja õdago tagasi. A tuusama ao siih saadõti kolhoosi raamadopidämist opnu nuur ja ilmado illos lats’kõnõ. Nii mi kolhoosi ku ka ümbretsõõri tsura olliva nigu ulli, kõik tahtsõ tuu lats’kõsõga tandsi! Pääle kinno tetti jo tandso. Ja kuis sis viil kõik tükevä hinnäst pakma kodosaatjas, pääle tandso! Ja väega õnnõlik oll’ tuu, kedä lats’kõnõ lubas’ külä pääle tulla! No nii. Lats’kõnõ oll’ umaette kortõrih, kolhoosi kontorist kats-puul kilomiitret kavvõmbah. Kortõr oll’ tõõsõ kõrra pääl. Ja sinnä läts’ tuu uhkõ, viil esimiis, ummi kambajõmmõga, õt näüdädä, ku tähtsä tä om ja ku häste tä naisiga mõist läbi kävvü. Pummõlung käve hummoguni, ja näet, jummal olõ õs külä pääle käüjide puult. Kodo tullõh sattõ esimiis esi ja üts kambajõmm tõõsõ kõrra trepist alla. Mõlõmba laheva uma ilosa näo är. Arst plaastõrd’ miihi näo är, a külärahva suu jää-s kinni. Väega vihanõ oll’ esimiis, kannahta-s sukugi, ku kiäki tuust luust kõnõl’. Päält tuud jamma tull’gi kokkoliitmine. Mi kolhoosih tetti sis nigu kolhoosi matmispido. Suurõmba as’amehe tulliva kolhoosi kontorihe ja muidogi üteh viinapudõlidõga. Ma esi lätsi kah. Olli nigu uhkõ tuu pääle: kolhoos saat’ jo minno umal kulol autojuhtmisõ kursusõlõ. Ja matmispido oll’ väkev, viina pall’o, juttõ pall’o, kõvvo miihi pall’o. Ma tahtsõ kah sis «kõva» miis olla! Võti noorõ raamadopidäjäpreili lavvasuvlist puhta paprõlehe ja tsehkendi sinnä tulõvadsõ direktri õnnõdo külä pääl käümise luu. Tsehkendüse ala kiroti viil sõnnoga: «Päiv ju nõsõs nigu ruus, kavaleri iks viil kuuh!» Kõigil oll’ hää miil, kõik naariva ja mul hindäl kah kihk siih, sai midägi är tetä uhkõlõ mehele! Päält pito jäi tuu tsehkendüs kontorihe ütte lavvasuhvlihe ja ku tuu tsehkendüste saanu direktri tull’ kraami üle võtma, löüdse tuu tsehkendüse lavvasuhvlist ja tundsõ sääl hinnäst är. Eesti vanasõna ütles: kes peräst naard, naard parõmbalõ. Mu naar oll’gi otsah! Peräst autokursusõ lõpõtamist tuu uhkõ esimiis-direktri minno tüühü võtaki-s. Tõõsõ mehe võtt’ külh!   Tossu Tilda pajatusõ   Tsolko suitsõ perrä Liinanoorik tull’ sugulaisi poolõ küllä. Tä tekk’ suitsu. A juhtu sääne asi, et suidsu sai otsa. Nuurperemiis, kiä oll’ timä lelläpoig, lubasi noorigu tsigliga poodi mano viiä. Majapidämisen oll’ üts vana Iþ, a sõita iks sai. Noorigukõnõ säädse hindä perä pääle istma. Lelläpoig karas’ ratta sälgä ja kipõlt jäl maaha. Ku tä oll’ vahtsõst kolm kõrda nigu dþigitt pruuvnu ratta sälgä hüpädä, röögät’ tä: «Nigu välk olõs kerrist läbi käünü!» Sis oll’ selge, et rattal om midägi vika. Õnnõs löüdse miis hädä küländ ruttu üles: üts juhe oll’ ripakil, tuust nuu särtsägu. Paidrast Tsolko ei olõ pall’o maad. Puuti jõuti inne poodi kinnipandmist. Tagasi sõitõn läts’ ratas vahtsõst katski, nii et puul maad tull’ tedä tougada. Tuust es olõ midägi, selle et suidsupakk oll’ karmanin. «Hopõn» bussin Taa lugu juhtu peris pall’o aigu tagasi. Üts sündsä mammi sõit’ Võro-Väimälä liinibussiga kodo. Äkki tundsõ, et kiäki sälä takan puhk tälle krae vaihelõ. Naanõ käänd’ ümbre ja näkk’ võõrast herräkeist. Tuu kai naasõlõ ilmsüüldä näoga otsa ja küsse: «Mis om? Mõtlit peräkõrd, et hopõn puhk su pääle vai?» Esi naas’ väega kõva helüga naardma. Hirnsõ nigu hopõn. Tuu oll’ vigurit täüs tuuaignõ tõpratohtri Kogõr Kiräpäält. Perän mammi tutva, kinkalõ tä umast ands’akast bussisõidust oll’ kõnõlnu, tsusk’: «Kae perrä, et bussi pääl hobõst jäl ei olõ!»   Hüvä nõu   Saiavorm ubinidõga puul killo ubinit päts saia puul klaasi piimä kaneeli 2-3 munna klaas tsukõrd Ubina ja saiaviilu sekä tsukru ja kaneeliga. Panõ määrit vormi sisse. Vala pääle muna-piimä segu, veidü võidu vai tsilgakõnõ õlli ja – ahju! Riisiga täüdedü ubina 10 ubinat 50 g riisi klaas piimä 1 muna kaneeli veidü tsukõrd Riis keedä piimäga pehmes. Panõ panni pääle veidü vett ja säe seest tühäs tettü ubina ütstõsõ kõrvalõ. Mulkõ sisse panõ tsukruga makõs tettü riisisegu. Tsuska pann ahju. Kruusamäe Maimu     Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!