| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Võinu veidemb vingu! | | | Viimädse ao moodusõna om majandussurutis vai peenembält üteldä masu. Tuu käü egä lausõ lõppu nigu refrään egä laulusalmi perrä. Taa hädäldämine nakkas jo süäme pääle, egäs tuust vingmisõst umõtõ parõmbas ei lää. Ja tunnus, et kõgõ rohkõmb hädäldäse nuu, kel õigõt hätä ei olõ. Kiä veitüga läbi ajama harinu, tuu ei saaki arru, et vahepääl kõik nii hirmsalõ häste oll’. Olkõ masu vai apu (aopuudus), ellä õks tulõ, kohes päset!
Ilda aigu jäi vanast kapist sannanukan näppu 1991. aasta aokiri Eesti Naine. Meelenpedämine om meil õks lühkene, mul hendäl kah. Peris hiitü, ku säält loi, et pall’u latsõ es süü sis koolin, selle et vanõmbil es olõ massa tuud 65 kopkast päävä iist; et latsõ sei kooli koka jutu perrä kõgõ kõik är ja et leibä läts’ ka häste. Üten tõsõn jutun soovitõdi munaga hiussit mõskõ... ku om koskilt õnnõs lännü munnõ saia. Kae, sis oll’ õks tõtõstõ puudus ja mõnõn kotun vast peris nälg, taa masu om põra nall’ategemine!
Üte õdagu käve naabrimemme man ubinakuuki sööman ja juttu ajaman. Timäle miildüs nuurusõaigu miilde tulõta, mullõ jäl säändsit mälestüisi kullõlda. Täl tull’ miilde 1944. aasta põimukuu. Sõda muiduki käve, vindläne oll’ sisse tulõman ja sakslanõ pagõman. Tull’ eläjide, hädäliidsi rõividõ ja söögikraamiga lahingidõ iist mõtsa paeda. Kiäki es tiiä, kas tagasi tullõn om alalõ maja vai ahokands, kas esiki elun olõt. A viimäne õdak inne ärminekit peeti üten perren pernaasõ juubõlit ja pidurahvas käve süümise-juumisõ vahepääl ümbre maja võiki juuskman. Ku meil veerändki tuu ao inemisi elurõõmu olõs, mi eläs pall’u parõmbadõ!
Nõlvaku Kaie
| | |
|
|
|
