| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Kuis imä lamba ja varsaga sõit’ | | | Ma kõnõlõ, kuis mu ima Olli uman esätalon Kähril tollõaigsõn Viitinä vallan 1936. aastal ütsä aastadsõlt lambaga ja peränpuulõ varsaga kah sõitsõ.
Mu imä uma imä Lonni abiga meisterdivä katõpääle esierälidse puutsõõrõga vankri, kon puutel’e seen olliva. Sinnä vaihõlõ panti hobõsõvankri tel’e määri, et nilbõmbalt liigusi. Vankrilõ panti ette kuusidsõ vehmre. Kadajapuust olliva taosõ ja luuk. Taossil oll’ ümbre pehmendüses rõivit, kos olliva rahkõ külen. Päitse olliva kabladsõ. Uh’a linadsõ.
Lambaga sõit käve uhkõlt. Mõtsan. Vanalammas tull’ kar’a mant är tuuva küünü mano. Ku tä vankri iin oll’, sõs tä juusksõ hinnäst raputõn kõigi vangõrdõga, mis hüplivä hainamaad piten sõitõn, tõisi lambidõ mano. Sõs oll’ sõit läbi. A tuud sai kõrratus õks vahtsõst.
Muidogi vanalambaga tulliva tsile kah üten ja sõidu aigu teiva peenükese helüga «mää-mää!».
Tu vanalammas oll’ tõistõ vanalammastõ siäst är opatu: lasksõ päitsidega juhti, pakk’ nall’a kah.
Ku lambaga sõitu oll’ viländ, sai proovitus ka kolmõkuudsõ nisalidsõ varsaga sõita. A inne tull’ tu vars vällä opada. Tull’ tetä kah päitse, et sõs hindäl iin uhjaga käümä opata. Vars kaugõlõ es taha imä mant minnä. Käümine selge, sai pruugitus lambavankrit.
Muidogi tull’ varsalõ tetä kaala perrä taosõ ja luuk. Muu as’andus oll’ sama, mis lambalgi vaia läts’.
Sõit alas’ vankriga muru päält. Ku vanahopõn hirnat’, sõs vars kruvvsõ tuuri üles ja juusksõ traavitõn aia värtest vällä imä mano.
Tälle jäivä taadõ õnnõ vehmre, tuuperäst, et vangõr es anna käändä, juhtkaplu es olõ. Jäi värteposti taadõ kinni. Ka vehmre kabõl oll’ nõrk.
Tuu oll’ mu imä edimäne varsaga sõit. Talvõs kasvi vars suurõmbas. Sõit käve peräriiga, millega esä mõtsast palkõ vidi. Nüüt oll’ vars imä nisa mant är võõrutõt.
Tuuperäst käve sõit elämise ümbre tiid piten uma kats kilumeetrit ilma äpärüisildä.
Mandli Sulõv
|
|
|
|
