Nummõr' 193
Märdikuu 3. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Uma Pido võtt huugu
  • Uudissõ
     
  • Käü võro keele nätäl
  •  
  • Võrol tulõ Valgõ käsitüünäütüs
  •  
  • Härgütedi ettevõtjas saama
  •  
  • Lindora laada pääl
  • Elo
     
  • Sõamiis – kimmäs ammõt
  • Märgotus
     
  • Rammuli Tiit: jahimiis es pidänü tsia tettüt kahh’o ütsindä kinni masma!
  • Uma Lehe jutuvõistlus!
    Ruitlase jutt
    Esimuudu
    Kirä
    Perämäne külg
     
    «Jummal hoitku: varga laudan!»
     
    Orassoni Rael-Adiina
     
     
    Maainemise pidävä iks eläjit, kuigi päivä tüütäse liinan. Et õigõs aos tüüle saia, piät hummogu varra üles tulõma, eläjä är süütmä, hindäle kah midägi hamba ala kaema ja sis liina. Kõgõ hullõmb om pümmel aol, ku lummõ maan ei olõ. Välätuli või külh valgusta, a muido om kõik kottpümme.

    Taa lugu juhtu joba paar aastat tagasi üte mu sugulasõga. Näide elämine om küländ suurõ tii veeren kundi otsan. Üte hummogu varra naas’ pernaanõ lauda mano säädmä, tsiasöögi pang üte käe otsan, tõsõn lehmäle hüä ruug. Ku söögi ussõst vällä sai, näkk’, et laudan palas tuli. Tä viil nuur inemine ja tiidse kimmähe, et õdagu tulõ är kistut’.

    Pangi maaha, hirm naha vahel ja tarrõ tagasi.

    Tõnõpuul oll’ õnnõs joba minekivalmis rõivil. «Jummal hoitku, laudan omma varga.

    Tuli seen palas!» Miis haard’ kirvõ… Välän tsibist’ vihma, laudan es olõ inämb tuld nätä. Suurt kaukaaslast kah es näe koskil. Miis kirvõga iin, naanõ pangõga takan.

    Eläjä tahtsõ jo süütmist! Piaagu lauda mano är saanu, vidi pini hindä kuudist vällä. Süä lätt täüs külh, ku perrerahvas hirmust kangõ ja pini julgõs viil magusahe ringuta, nigu es olnu midägi kõrrast är.

    Laudauss oll’ ilosalõ kinni. Kõik oll’ vakka. Miis kai egäs juhus lauda taadõ kah, kõik oll’ rahulik. Mis sa hing tiit, tulõ iks lauta minnä. Süä seen värisi ja sõrmõ kah, lukk es taha kuigi vallalõ tulla. Veidikese pusimist ja läts’ valla! Patareivalgõl kai vasta õhvakõnõ. Tä oll’ vallalõ päsnü. Saisõ ussõpiida man, sääl kost pidi tulõ laskma, ja laksõ piita. Seh sullõ varga!


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Maru pühkse peldigu hoovi päält

    Minevä rehekuu puhksõ Eestimaal tormituul, miä tekk’ jället kurja. Torm mässäs’ Võromaalgi.

    Võron Liitva liinajaon läts’ naistõrahvas pääle tormiüüd hummogu varra tüüle. Aig oll’ väega varajanõ ja välän pümme, tuuperäst otsust’ tä, et säändse ilmaga «kullakambrihe» hoovi pääl ei lääki. Tüükotus lähkün, üle tii minnä mõni minot – nii kavva pidä vasta külh. Ku tä perän tüüd kodo sai, oll’ viil valgõ. Naanõ kai hoovi pääl ümbre ja hiitü peris är: «kullakambri» kaonu! Õnnõ sitapott saisõ kesk huuvi.

    Naanõ kai tsipa ümbre ja näkk’, et majakõnõ poti ümbrelt videli kavvõmban kraavin. Sis naanõ mõtõl’: oll’ iks hää, et tä es nakka hummogu «kullakambrilõ» minemä.

    Ku olõs pümmen naanu sääl ussõ käepidet otsma ja ei olõs tuud löüdnü, tiiä-i, mis timäga olõs suurõ hiitümise pääle juhtuda võinu...


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!