| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Küüdsiga jahipini | | | | Kalkuna Mati | | | | | | Tiksi Ott tull’ mu poolõ õiõndama keväjä, ku tä laika tõi üte küüdsiga kutsiga. Ma mäletä külh, ku tä lita käve sügüse mu Reksi man ja Reks tä paksus tekk’.
Reks om tšetšeeni lambapini ja täl omma peris suurõ küüdse. Noidõga ronõ tä joba kutsikast pääst puuriida otsa ja käve ka kuusõhekki piten patsiirman.
A peris puu otsa ma teda külh es näe minevät. Tä om joba katsa aastanõ ja egä aastak lätt täl roniminõ parõmbas ja parõmbas.
Ma seledi Tiksi Otilõ, et är midägi õiõndagu, et kutsikal küüdse omma, et sa piät mullõ vällä tegemä hoobis tuu iist.
Ott tegigi vällä ja sõs arutimi, et toogu egä päiv kutsik Reksi manu kuuli, et külh Reks tä hääs ronijas oppas.
Arvsimi kah, et kutsikast tulõ hüvä nugisõajaja pini, kiä Otil viil rohkõmb nugissit avitas kinni võtta.
Nii nakas’ki kutsik neli kõrda nädälin Reksi man käümä. Õks puuriida pääle ja kuusõheki pääle. Viimäte lätsivä nii kõvas mehes, et peris joosiva müüdä kuusõhekki. Ja joosta om näil ruumi külh, kuusõhekk om 40 miitret pikk ja katõ miitre korgunõ.
Mõni päiv es saa ma kotun olla, pidi Tartun silmäarsti man käümä.
Sõs oll’ Reks ketin vingnu ja pojakõnõ Oti puul rüüknü. Ja ku ma kodu tulli, sõs käve oppus õnnõ edesi.
Nüüt om mitu kuud müüdä lännü ja piäs joba oppama kutsikut puu otsa ronima.
A ma ei saa puu otsa minnä ja Ott jäl ei taha, tä pelgäs, et satas puu otsast maaha.
Ma ütli külh, et tuust ei olõ midägi, et ma kutsu kiirabi, a Ott õks kahtlõs edesi.
Või olla, et ku lumi maaha tulõ, nakkas kutsik esi nugisõ perän puu otsa tükmä.
Nüüt piämigi uutma lummõ ja külmä talvõ. Kutsikal mugu küüdse kasusõ ja ronimisisu ka kasus. A Otil kasus nugisõpüüdmisisu.
| | | | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Pulmarong | | | Võron sõit’ ilmadu uhkõ pulmarong. Kõgõ iin nuurpaari valgõ lindiga massin, kapoti pääl suur svammist verrev süä ja häitsme. Passun and’ kavvõlõ märki: mi tulõmi! Takan rodo pulmaliisi massinit.
A et pulmarong sõit’ läbi mitmõ uulidsa, kor’as’ tä sappa tõisigi massinit. Kõgõ lõpun lökut’ kommunaali virdsavaat. Egä kiäki es taha jo nuurpaari massinast müüdä minnä. Nii et väega pikk pulmarong. Sõitja esi tiidse, kinkal oll’ tuu pulmaga pistmist.
Parajahe vei sõitjidõ tii müüdä kaubamajast, tuust inneskidsest Vanaliina poodist. Säält olli õkva vällä tulnu kats naistõrahvast, kiä jäi saisma ja pulmarongi vahtma.
Ku pikk rodo oll’ pia müüdä saanu ja virdsavaat näide kotsilõ jõudnu, es olõ üte naasõ imehtüsel otsa ega viirt. Tälle tundu väega ands’ak, et säänest värki veetäs üten pulmaliisiga. A timä seldsiline oll’ ilmotsalda teräne naistõrahvas. Timä pand’ as’a paika: «Sa ei tiiä, ku pall’o pulmõn süvväs! Inne ei jäetä perrä, ku söögikraam om perämädse palani kinni pitsitet. Säändse pütü kotus õkva omgi egän pulman, muido omma kõik kotusõ paska täüs!»
| | |
| Ämmä pööri tüllü | | | Üten Võromaa talon käve tõist päivä pulmapido. Eelmäne õdak oll’ kõik olnu väega illos: süüdi ja juudi, laulõti ja tandsiti.
Kesküü aigu mängiti maaha pruudipärg. A kõik ei lõpõ nii ilostõ, nigu om alanu. Vet sääl oll’ uma osa ka suurõl hulgal viinakraamil, midä oll’ hindäle sisse aet.
Nii juhtugi, et ämmä, viinakarm pään, pööri umavahel rängält tüllü. Edimält tsusiti tõõnõtõist sõnnoga. Sis läts’ kõvas andmisõs: veri ja hiusõkarva lindsi. Tülü kokkovõtõ: ütel ämmäl jalg perrä lüüd, tõõsõl silm sinine.
Vimm jäi ämmile sisse ka päält tuud, ku haava lakudu. A nuurpaar elli ilostõ, es olõ näil tõõnõtõõsõlõ midägi halva üldä.
| | |
|
|
|
