Nummõr' 192
Rehekuu 20. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Perimüsmuusiga opipäävä Moosten
  • Uudissõ
     
  • Lindora laada päält saa tähtraamatut
  •  
  • Üts väega makus päiv Varbusõl
  •  
  • Vahtsõn-Antslan maitsti 57 purgisüüki
  • Elo
     
  • Võromaa perändkultuuri jälgi pite
  • Märgotus
     
  • Uibo Toomas: riik võissi massu mõtsaumanigu kätte jättä!
  • Uma Lehe jutuvõistlus!
    Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämäne külg
     
    Võromaa perändkultuuri jälgi pite
     
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
          
     
     
     
    Seo vormi perrä ollõv tettü mõisa-aol Pindi kalmuaia aiaposti Misso valla Vungi tellissetehassõst om alalõ õnnõ pikk korsna Sika talo popsikotussõ võsust vällä tulnu tuulõveski müürü 
          
    Võromaa inemise omma hää meelega üten avitanu Riigimõtsa majandamisõ keskusõ ettevõtmisõlõ, et saia kaardi pääle teedüst esieräliidsi vanno asjo ja kotussidõ kotsilõ. Timahava suvõl otsiti perändkultuuri märke Võro ja Valga maakunnast. Midä esierälist teedä saadi? Uursõ perrä Lasva, Misso ja Antsla valla perändkultuuri inventiirjä käest.
        
     
     
    Häötäjä-kolhoosiaig: seo Lasva valla Villa külä laut naas’ mädänemä päält tuud, ku kolhoosieläjä sisse aeti Vana pilt kõnõlõs: Lasva tulõtõrjõkomando posiir Lasvan Tsirgaski külän kolmõharolidsõ pedäjä man. Õkvalt kural, tuu puu lähkül oll’ vanast kõrts. Rahvas kõnõlõs, et naisil saanu viländ, et mehe kõgõ kõrtsin lööberdäse ja paloti kõrdsi maaha 
        
    «Küläinemise kõnõlõsõ hää meelega asjo ja pall’o mäletäse kah,» kitt Lasva valla perändkultuuri uurja, inneskine keskkunnainspektri Ruthe Ain.

    Perändkultuuri uurõn löüd’ tä kotussõnimmi põnõva ilma. Näütüses Soeoja. «Soe-kotussit om Lasva vallah mitu. Ku tollõ pääle mõtlõt, et vanal aol olli tah suurõ tammõmõtsa ja ülepää suurõ mõtsa olnuva, sis soe võisõ tan väega vabalt ümbre hulki,» märgotas Ain ja kõnõlõs edesi rahvasuust kuuldut juttu Soeoja saamisõ kotsilõ: «Soe olliva käünü kar’aga, kõigil olli hanna maah olnuva ja lätsivä ütte rata piteh ja sis olliva handuga uja sisse vidänüvä.»

    Ainilõ sai selges, et egä nime takan om kimmäs sisu ja sükäv tähendüs. «Näütüses kats lähikset kotust, Kar’asuu ja Lahotusõ: eläjä aeti hummogu kokko Kar’asuuhu süümä, õdagu lahotõdi Lahotusõn är egäüts umma kodo minemä,» seletäs tä. «Vai Turramägi Võhandu jõõ perve pääl: tuu mäe all jõõh oll’ turb armõdu häste võtnu!»

    Pall’o põnõvit juttõ kõnõldi Ainilõ Lasva vallan elänü inemiisi kotsilõ. «Üts huvitav talomiis oll’ elänü, kedä ma esiki mäletä,» seletäs tä. «Ku ma olli poiskõsõtatt, sis tä sõitsõ iks PAZbussiga, tuul oll’ 0-kotus bussijuhi man, kõgõ tä istsõ sääl, täl oll’ kaabu pääh, nahkmäntli säläh. Oll’ häste suur miis, üle saa kilo kimmäle.

    Mu jaos oll’ tõsidsõ talomehe võrdkujo. Tull’ vällä, et tä oll’gi olnu tõsinõ talomiis. Timä esäesä ostsõ mõisnigu käest 1872. aasta maikuuh talo. Tollõ tõsidsõ talomehe tütrepoig näüdäs’ mullõ paprit, kos kõik om Liivimaa mõisnigu krediitkassalõ mastu 20 ruublit ja ilosahe oll’ vällä märgit, et tuust 1.40 oll’ ammõtnigu üllenpidämise taso. Mullõ miildüs, et tuudaigu oll’ eräle ria pääle vällä kirotõt kõik: võlg, protsõnt ja ammõtnigu taso, mitte nigu seo ilma ao eelarvõh, koskottal kõik om är segät! Tuu talomiis pidi uma esäesä tallo, tull’ kolhoosiaig, võeti tuu talomiis kolhoosiesimehes: oll’ hää miis, tiidse, kuis asi käü. A sis otsust’ kulakidõ ja kehvikide komitee, et piät tä saatma Tsiberihe är. Saadõtigi är. A tull’ tagasi ja elli korgõ vannusõni. Parhilla eläs Pikäkannuh tollõh Alasilla taloh timä latsõlats, kes pidä samamuudu tallo ja hoolitsõs mõlõmba vanavanõmba talo iist.»

    Perändkultuuri uurmisõ aigu tetti ka ettepanõkit. Üts külämiis ütel’ näütüses, et Pindi viinavabrigu piät tagasi tegemä. Tuu olõssi ka turistõlõ huvitav kaia. «Ütlemisega, et Lasva vallah olõ-i midägi kaia, olõ-i ma nõuh,» ütles Ruthe Ain ja tuu näütüses Kääpä külä, kon om alalõ hulga ilosit vanno huunit.

    Vahtsõ umanigu tegevä talost «konservi»

    Ruthe Ain ütles, et rahvas om väega tollõ puult, et vanno asjo uuritas. Tuuperäst, et vana inemise koolõsõ är ja perän olõ-i inämb kellegi käest küssü: «Üte meesterahva poolõ lätsi, kes esi om ka päält 60, tä ütel’ mullõ: «Olõs sa no kats aastat varramba tulnu! Mu esä tiidse kõiki asjo: tiidse mõisa kotsilõ, kes kos elli, mis kongi oll’.»

    Är koolnu vanno inemiisi elämise omma sakõst är ostnu noorõ, kiä tiiä-i näist kotussist kuigi pall’o. «Hää, ku näid huvitas talo aolugu, kogokunna juurõ. A mu süäme tege veidikese valusas tuu, et elo kaos seest är: vanna nakatas hoitma nigu konservi,» ütles Ain.

    «Häste ilosas tetäs, hain pöetäs sentimiitre pikkudsõs: nigu muusõummi tulõt. A hää miil om mul näütüses säändside Kääpä inemiisi üle, kes omma mitu-mitu põlvkunda elänü üteh kotussõh. Huunõ omma kõrrah, vanno asjo mäletedäs.»

    Är häönü asi, mändsegi varõmõ mõtsan olõ-i Ruthe Aini jaos tegeligult tuu õigõ perändkultuur: «Perändkultuur om nigu seeneniidistik puiõga üteh: inemise ilma kultuurilda vai kultuur ilma inemiisildä olõ-i midägi,» märgotas tä.

    «Mõisavarõmõ omma hää as’a külh, a mu meelest piässi kõgõ inämb väärtüstämä toda, mis om olõmah, kos inemine eläs ja midägi tege. Noidõ inemiisi jaos om tuu elo üts osa. Tuu omgi kultuur, elämise kultuur.»

    Kolhoosiaig häöt’ Võromaal väega hulga vanno ilosit huunit. «Tuu om õigõ, midä inemise ütlese kolhoosiao kotsilõ: eläjä võeti käest, tüüd kästi ilma rahalda tetä ja huunõ lasti är laoda,» om Ain kuri. «Maaparandus om hulga kurja tennü, a hää miil om tuust, et siski ei olõ kõik viil är häönü.»

    Ain ütles, et om poiskõsõst pääle Võromaal elänü, a olõ-i inne mõtõlnu naidõ asjo pääle. «Inemise omma elänü, koolnu. Puu omma kõikaig nurmõ pääl olnu... A mille nuu puu omma nurmõ pääle kasuma jätedü, tuu nakkas peräle jõudma seo projektiga: egä pedäjä vai tammõ takan om üts talo,» seletäs tä. Tuu om Aini jaos võimsa tunnõ, ku tiiät üte puu luku: «Näütüses kaet tammõ ja tiiät, et tuu istutõdi sis, ku miis ja naanõ lätsi paari. Ja et ku peremiis kuuli, oll’ tä 97 aastakka vana. Kadonu vanaimä kõnõl’ kah ütte-tõist, nüüt, ku käüt arhiivih ja kõnõlõt inemiisiga, sis saa pilt nigu terve kokko. Tuu om nigu uma maailma kokkopanõk.»

    Om viil hulga asjo, midä Ain tahassi edesi uuri. Tälle miildüs tutõrda Pindi surnuaia pääl, kon omma mitmõ huvitava risti. «Poola, Rootsi ja Saksa nime, tahassi arhiivest uuri, kes naidõ nimmi takah omma,» seletäs tä ja tunnistas, et seosuvinõ ettevõtminõ and’ tälle kodo-uurmisõ pisiläse.

    Misso kandin sai üts külä kaardi pääle mano

    Misso vallast otsõ perändkultuuri märke Kõivu Jüri, kiä eläs külh parhilla Rapla kandin. Et inemise timä tüüst tiiässi, sis kõnõl’ tä ettevõtmisõst kõgõpäält «Teeme ära!» mõttõtalossõl.

    Täämbädses om Jüri kirja pandnu teedüst 110 as’a kotsilõ, mõnd piät viil üle kaema. «Saa ildampa asjo mano panda, a mändsegi kotussõ pääl tulõ juun ala tõmmada,» seletäs tä.

    Jüri löüd’ tüüd teten näütüses üte külä, midä kaardi pääl es olõ. «Ku olli Laisi külä läbi käünü, sai Kunnalannu mõtsavahi pojaga kokko. Sai teedä, et oll’ olõman olnu terve Maksa külä. Maksa mõts, org ja kraav olli külh kaardi pääl olõman, Maksa kao löüdse kah üles, vähä likõmb kotus oll’,» seletäs tä.

    Vesiveskit sai kirja pantus, mõtsavahikordonidõ kotussit, mõtsavelli punkrit.

    Säälkandin oll’ mõtsavelli hulga. «Üts inemine andsõ teedä, et mõtsan om kivisild.

    Parhilla säält üttegi tiid ei lää, taht uurmist, mis sild tuu oll’ ja kuis tuud silda pruugiti,» saa ka Kõivu Jüri meelest perändkultuuri viil lõpmalda edesi uuri.

    Antsla kandist löüti hulga tuulõveskit

    Antsla valla perändkultuuri otsja Kuusõ Joel kõnõl’ tüü alostusõn (16.06) Umalõ Lehele, et luut kokko saia teedüst 200 as’a kotsilõ. «Seo arv om täüs,» kitt miis täämbä. «Ku häste otsit, võinu 400 kah tulla. Valdkund om suurõmb, ku algusõn arvati.»

    Lehelugu avit’: «Ma ei ütle, et pall’u, a ku ma lätsi määnestki kotust kaema ja ütli, kes ma olõ, sis es olõ vaia pikembält kõnõlda. Helistämiisi oll’ veidü, a toda inämb väärt: muidu olõssi neo as’a jäänüki tiidmäldä,» seletäs Joel. Tedä hinnäst huvit’ teedüs vanno kuulõ kotsilõ. A kõgõ inämb sai kirja vanno talokotussit. Kõiki es jõvvaki kirja panda, Joel valõ vällä innekõkkõ nuu, mändse olli köüdedü tunnõtuisi inemiisi, näütüses kirämiihiga.

    Kangro Bernardi naabritalo peremehe käest sai tä lainus Kangro raamadu «Kipitai», kirämehe allkiri kah seen. Tollõn raamatun oll’ pall’odõst kotussist juttu. Joel hulksõ ümbretsõõri ja löüdse Akermanni talo mant ilosa kivist võlvlaega keldri. «Seo om kõgõ ilusamb keller, midä ma näi,» kitt Joel.

    Oe külän Sika talo popsikotussõn näkk’ Joel tuulõveski kivimüürü. Tast viie kilomiitre seen tull’ kokko vällä neli tuulõveskit, kats olli olnu kivist ja kats puust. Üts puuveski lasti sõa aigu õhku, tõsõ kotsilõ kirot’ Kangro, et 1920. aastil tuu inämb villä es jauhva.

    Ütest veskist võeti kivve kolhoosilauda ehitämises ja tõnõ lagosi niisama är. Et tä löüdse nii väiku maa päält mitu tuulõveskit (vanal Võromaal olõ-i näid pall’o olnu), om Kuusõ Joeli meelest üts väärt löüdmine. Tõnõ üllätüs oll’ timä jaos tuu, et kihlkunna «tüütäse» seo ilma aigu iks edesi: «Antsla vald olõ-i üts terve: Antsla kant käü selgele Urvastõga kokku, Tsooru nukk om esimuudu ja Karula kant om kah hindäette,» kõnõlõs tä.

    Perändkultuuri kirjapandminõ saa Võro ja Valga maakunnan seo aastaga läbi. Kokko kor’at teedüs pandas Internetti Maa-ammõdi kodolehe pääle kaardipaika.

    Egä maakund saa ka uma raamadu. Tulõva-aasta jõud taa ettevõtminõ ka Põlva ja Tarto maakunda.



     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!