Nummõr' 191
Rehekuu 6. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vanaimä imä iist
  • Uudissõ
     
  • Oppi olõ-i kunagi ilda
  •  
  • Tulõ kuvvõs võrokiilne Täheke
  •  
  • Põlva latsiaia laat mänguplatsi hääs
  • Elo
     
  • Vanavanaesä jälgin ollõmeistris
  • Märgotus
     
  • Midä arvasõ valimiisist paikligu elo iistvidäjä?
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Imeline päsemine rongiõnnõtusõst
     
    Posti Olev
     
     
    Paarkümmend aastat tagasi oll’ rong kõgõ tähtsämb ja odavamb asi liikmises, ku oll’ vaia kohegi kavvõmbalõ sõita.

    Tuukõrd oll’ iih sõit Gomelihe, et telli tulõvas aastas Võro Gaasivabrikulõ vaia olõvit metallilõikamisõ pinke. Kõgõpäält üte rongiga Riiga ja säält järgmädsel õdagul Minski rongiga Gomelihe.

    Nii mi katõ mehega, komandeeringu karmanih, naksimigi õdagu Leningrad-Riia rongiga sõitma Riia poolõ. Sõitjit es olõ pall’o. Kupeepiletit es olõ ette tellit ja tuuperäst ostimi piledi üldvagonihe, koh magamisõ kotussit es olõ.

    Rong sõitsõ ette õigõl aol, lätsimi edimäste vagonihe, nigu piledi pääle oll’ kirotõt. Saimi istmiskotusõ aknõ ala klapplavva pääle. Aimi juttu ja pikäpääle läts’ silm ka kinni.

    Kellä katsa aigu hummogu nakas’ valgõs minemä ja nätä olli edimädse Riia veereliina maja.

    Sis käve kõva mürähtüs ja mi kõik lintsi pinke päält põrmandulõ. Sis oll’ sääne vastik helü, nigu olõs kiäki tsimmendist põrmandu pääl plekitükkü vidänü. Sis jäi rong saisma ja kõik jäi vakka. Mõni naanõ nakas’ kiuhkma, a ma ütli kõva helüga: «Mi olõmi päsnü!» Võtimi põrmandu päält uma portveli ja lätsimi ilma trügümäldä vagonist vällä.

    Oll’ joba peris valgõ, ümbretsõõri Riia veereliina maja. Mi rongiga oll’ kokko põrganu kats vastatulnut vedurit.

    Nii mi rongi ku ka vastatulnu viduri ots olli ütstõõsõ seeh puru. Mi edimädse vagoni iih olnu postivakon oll’ umbõs poolõ meetri võrra kokko litsut, mi takah sõitnulõ tõõsõlõ vagonilõ oll’ kolmas vakon sisse sõitnu ja tõõsõ vagoni sõitjidõkabiini minemä pühknü. Kabiine saina lipõndi katõl puul.

    Õnnõs mi vakon oll’ kõrraligult tettü, es lasõ puhvrist vallalõ ja mi jäimi terves. Punadsõ risti auto oll’ joba nakanu tõõsõ vagoni inemiisi pästmä. Lätsimi trammipiätüste ja sõidimi raudtiijaama. Sai tellitüs telefonikõnõ Võrro pääinsenerile, et üteldä: mi olõmi terve ja sõidami edesi.

    Peräh saimi teedä, et tõõnõ vakon oll’ kupeevakon ja ku mi olõs saanu kupeepiledi, olõs meil olnu tuu sõit viimäne.

    Riia rongiõnnõtusõst es üteldä üttegi sõnna es raadiost, telekast, es kirotõda ka aoleheh. Oll’ aasta 1975.
     
     
    Matussõlugu
     
    Ku Ants ülikuuli ravvatüüd opma läts’, oll’ Nõukogodõ liidun parhilla sääne aig, et käve kõva viinavastalinõ võitlus. Nii oll’ sääne käsk, et egä kursus piät tegemä agitkava tuul teemal.

    Poisi panni pää kokko ja tahtsõva tetä tudõngifilmi viinapudõli matussist. Kaamõramiis oll’ kursusõl olõman. Matussõ tulli väega uhkõ: kõllanõ matussõbuss, kirst «kadonukõsõga» ja ikunõ tudõngivägi. Kaamõra käümä ja sõit läts’ surnuaia poolõ.

    Miihikoori poisi lasiva laulu vallalõ ja et laul parõmbalõ vällä tulnu, käve lauluõliputõl tsõõri. Nii juhtu, et üts nuurmiis vässü väega är. Kai ümbre ja kõgõ parõmb kotus pikäleviskamisõs oll’ kirst kesk matussõbussi.Võtsõ viinaputli kanglihe ja sinnäpaika uni mehepoja murdsõ.

    Buss sõitsõ kõva lauluga edesi. Inne surnuaida jõudmist jäivä matussõlidsõ verevä tulõ iin saisma. Kõrvalõ jäi pidämä liinaliinibuss. Inemise aiva kaala pikäs ja kaiva, mis kõrval tetäs. Võõrit matussit om iks põnnõv kaia!

    Ja sis nõstsõ hirm kõrraligõ liinainemiisi hiusõ pään pistü! Matussõbussin ai koolnu hinnäst kirstust üles, tõmmas’ hõlma alt viinapudõli, võtsõ kõva klõmaku ja sattõ tagasi. Üts kõrralik inemine karas’ tuu pääle liinibussist vällä, juusksõ telefoni mano ja kõlist’ miilitsähe. Nii uutsõ surnuaiaväretin sinidse triibuga massin ja pahandust tull’ pall’o.

    Kaamõramiis, kiä oll’ mõistnu as’a niimuudu üles võtta, et kõkkõ andsõ viinavastalisõ võitlusõ päähä serviiri, pästse kursavele kõgõ hullõmbast.

    Vähesoo Luule
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Valimiisi purõlusõ ohvri
     
    Kats naist oodi piätüsen bussi. Tõsõl puu tiid näide vastan aiva kats miist juttu. Üts tugõsi kepi pääle, hindäl jalg kipsin.

    «Kül täl või rassõ olla!» ohas’ üts naisist ja kai hallõ näoga vika saanut miist.

    Tõnõ, noorõmb, kai hoolõga ja tundsõ kipsi pant jalaga mehe är.

    Õkvalt oll’ täl kõik «teedä» ja naanõ tulist’ uma «tiidmise» ka kõrraga vällä: «Seo miis om jo edimäne nummõr uma valla nimekirän! Arvada om tä valimiisi purõlusõ ohvri: vastalidsõ omma mehe läbi pesnü! Säälkandin ommaki säändse inemise!

    Ütskõrd sõidi pääle jaanipäivä Saalusõ bussiga. Kolmõl naasõl oll’ silm sinine. Üts pruuvsõ külh kõnõlda, et lehm lei jalaga, ku tä tedä nüsse. Tuu kurva jutu pääle nakas’ suurõmb jago bussin sõitjit naardma!»


    Vikur esänimega

    As’alugu juhtu sis, ku vana Stalin elli viil. Tulõman olli valimisõ ja Antsla kanti saadõti kuunolõkit läbi viimä umbkiilne ammõtnik. Partorgilõ anti kuri käsk saadigukandidaati vinne keelen tutvusta. Tutvustama pidi uma külä miis, et olõs iks tävveline demokraatia.

    Miis, kinkalõ partorg tuu tähtsä ülesandõ and’, kitt’, et mõist vinne kiilt häste. Lubasi paprõ pääle kirotõdu jutu käügipäält ümbre panda. A tark miis jäi jo algusõn hättä: kumastu esänime otsa. Kandidaadi esä nimi oll’ Hugo. Paprõ päält ettelugõja pand’ tuu esänime kipõlt vinne-muudu ümbre: Huievitš.

    Külä inemiisil oll’ ütskõik, nimä vinne keelest arvu es saa. A kandidaat, tuu Hugo poig, oll’ küländ koolitõt miis. Tä kahtlust’, et ettelugõja käänd’ timä esänimme võlssi. Elo lõpuni es anna tä toolõ mehele säänest tükkü andis.
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!