Nummõr' 191
Rehekuu 6. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Vanaimä imä iist
  • Uudissõ
     
  • Oppi olõ-i kunagi ilda
  •  
  • Tulõ kuvvõs võrokiilne Täheke
  •  
  • Põlva latsiaia laat mänguplatsi hääs
  • Elo
     
  • Vanavanaesä jälgin ollõmeistris
  • Märgotus
     
  • Midä arvasõ valimiisist paikligu elo iistvidäjä?
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämäne külg
     
     
    Vanavanaesä jälgin ollõmeistris
    Harju Ülle
    ylle@umaleht.ee
     
      
     
    Kalkuna Henn-Hillar (kural) ja Saarniidü Hardi tahtva saia ollõmeistris. 
      
    Ollõmeistrist vanavanaesä geeni pluss vanaimä oppus – Rõugõ kandi juuriga tädipoja Saarniidü Hardi (18) ja Kalkuna Henn-Hillar (17) opva vanaperälist ollõtegemise kunsti.

    «Tahami, et kõik olõssi nigu vanastõ: olu olku tettü iks karaskist, ku möömi, lasõmi laulu ja panõmi vana pakladsõ hammõ kah sälgä,» seletäse Hardi ja Henn-Hillar umma nägemist vanaperätsest ollõkauplõmisõst.

    Nätäl tagasi käve nuurmehe edimädse kõrraligult vällä tulnu ollõlaariga Sulbi laada pääl. «Teimi ollõ Rõugõn valmis, üüse kävemi perän,» kõnõl’ Hardi. «Väega pelksimi, et pütt lindas lahki ja sis om kõik auto olut täüs. Imä kah peläs’ seod ettevõtmist ja mi pelksimi, et sõitõ pääle lätt hulga rahha ja vast mi ei tulõki taa ollõtegemisega vällä.»

    A laatu iks minti ja ku tunn aigu oll’ är oltu, oll’ selge, et et äri lätt häste. Laada pääl saiva Hardi ja Henn-Hillar kuulda mitmõsugutsit arvamiisi. Mõni oll’ kitnü, et oi ku vahva noorõ ollõmeistri, tõnõ jäl es osta ja ütel’, et taa lüü kõtust vallalõ. «A meil tekkü püsükundõ kah: käve viis kõrda, nuu es ütle midägi,» kõnõl’ Henn-Hillar.

    Et poisi kiti kõva helüga, et näil om laada kõgõ parõmb ja odavamb olu, tuu oll’ ajanu ütel vanal ollõtegijäl ja -kauplõjal har’a vereväs. «Küsse, et kas ti Kõva Kalvi kardokapääväle ei taha kauplõma minnä, et sääl kah pidu!» ütel’ Henn-Hillar.

    Hardi mängse ollõmüümise mano kitrat ja laulsõ reklaamilaulukõisi. «Tuu meelüt’ rahvast manu,» panni poisi ärinipi kõrva taadõ. Hardi ja Henn-Hillar mõtli, et pandva müügiaos ka pakladsõ rõiva sälgä, a üts paar rõivit oll’ kaonu ja ilm oll’ kah pall’o külm.

    Hardi ja Henn-Hillari jutust tulõ vällä, et nuuri ollõmeistride kotsilõ käü vanasõna «kängsepäl olõ-i kängi»: nä esi es ihnagi umatettüt edimäst kõrralikku vägijuuki juvva, möivä pia kõik maaha. «Kats liitrit jäi põhja, ku ma õdagu käve sannan är, sis pruuvsõ tsipakõnõ,» seletäs Hardi.

    Vanavanaesä pütt perändüses

    «Tuu tull’ niimuudu, et vanavanaimä kõnõl’, et vanastõ nä teivä vanavanaesäga kodoolt,» selet’ Henn-Hillar är tuu, kuis näil ollõtegemise mõtõ päähä karas’.

    «Kõgõpäält pruuvsõmi tetä nii, et ostsõmi poodist taari, pandsõmi pärmi ja tsukõrd manu. Sõs sai sääne veidikene vängemb juuk. Ku otsõmi vanavanaesä pütü vällä, sis naksimi kõrraligult tegemä.»

    Nuurmiihi vanavanaesä Arno oll’ umal aol kõva ollõmeistri. «Oll’ tennü kolhoosipitõ jaos olut, õks 200 liitrit kõrraga,» kõnõl’ Henn-Hillar. «Esi kasvatanu linnassõ, külän oll’ veski kah, kon sai linnassõjahhu jauhva.»

    Hardi kõnõl’, et tuud, kuis olt tetä, opas’ tegeligult vanavanaimä Elsa, Arno tekk’ timä oppusõ perrä. Elsa küdsi esi karaski kah. A koton ollõtegemine oll’ Vinne aigu muido küländ harvas är jäänü ja viinajuuminõ ollõjuumisõ asõmõlõ tulnu, selle et ollõtegemise matõrjaali es olõ koskilt saia, omma poisi ummi sugulaisi käest kuulnu.

    Egä suguvõsa nuurmiihi ollõtegemist väega kõvva takka ei kitä. «Vanaimä külh opas’ ollõtegemist, a om iks õiõndanu kah: ku olut teemi, sis käänämi iks kõik segi ja perän piät hulga anumit mõskma,» tunnistas Hardi. «A mi imä omma sõs vasta ütelnü, et parõmb las poisi tegevä esi olut, ku tuud ostva ja liina pääl joova.»

    «Taa ei olõ jo õnnõ ollõ tegemine, taa om jo kultuur. Mi ei tiiä üttegi nuurt, kes nii vanaperätsele olut tetä mõistva, tetäs iks mõsumassinan, pangin, iks maltoosaga,» selet’ Henn-Hillar. «Maltoosa om keemiä, mi ostami linnassõjahhu ja proovimi järgmäne kõrd joba esi karaski kütsä!»

    Nuurmiihil om plaan edimäst karaski päält aetut olt müvvä mõnõ nädäli peräst Lindora laada pääl. «Sõs om plaan taari kah tetä: kae, sääl omma pall’u autoga.

    Ku ütlese, et saa-i olut juvva, sõs saa õkvalt vasta üteldä, et osta sõs taari!» tulõ Hardil ärinippe nigu käüsest.

    Küsümise pääle, et kas ollõajamisõ-opilasfirmat es saanu tetä, arvsi noorõmehe, et näid vast iks jutulõ ei võeda. Midä arvasõ opilaisi ollõtegemisest oppaja? «Tuud ei olõ julgõnu viil üteldä, no lugõva lehest, sõs saava teedä!» arvas Hardi. «Mi vanaimä väega pelgäs, et saami koolin käskkirä.»

    Et poisi koolin nahuta saava, tuud pelgäs ka Hardi imä Külli. «Tütär tekk’ kunagi koolin uurmistüü koduveini tegemisest ja olõssi piaaigu tuu pääle koolist vällä visatu, kuigi tä esi võta-i tsilkagi,» seletäs tä.

    A tõsõlt puult kaiõn om vanaperädse ollõ tegemine perimüskultuuri alalõhoitminõ ja vanavanaesä tarkuisi edesiviimine, millest imäl om hää miil. Nigu ka tuust, et noorõ ollõmeistri esi omma väega väiku ollõjuuja.
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!