Nummõr' 190
Süküskuu 22. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kihlkunnasildi jõudsõ vanalõ Võromaalõ
  • Uudissõ
     
  • Karula kaart üten vana-ao juttõga
  •  
  • Mõnistõ pritsimiihil oll’ tsõõrik tähtpäiv
  •  
  • Põlvan peeti käsitüü- ja kunstipäävä.
  • Elo
     
  • Tsooru Savilöövin tetäs seto pottõ
  •  
  • Aasta oppaja es taha umal aol kuuli minnäki
  • Märgotus
     
  • Leeväst ja poodileeväst
  •  
  • Kiristaja Arvis: ku löüdse suukilpkunna, jäi eski süä saisma!
  • Ruitlasõ jutt
    Perämine külg
     
     
    Hallõ kardokalugu
     
    Säinast Asta
     
     
    Kõnõlõ nüüt tuust, kuis mi põllumiihis naksimi.

    Kolõmi 1985. aastaga keväjä vahtsõhe elopaika Põlva piirimailõ. Majandist saimi maatükü, a kardokaseemend es saa.

    Hää kotusõpäälidse inemise anni sõs siimne, ku uma kardok oll’ maaha pant.
    Trööstemi hinnäst vanarahva ütlemisega: «Miä inne jaanipäiva maaha tett, tuust saa asja.»

    Jaanipääväs saimi kardoka maaha pantus ja jäimi näide kasumist uutma. Ilma olli parralt lämmä ja likõ ja katõ nädäli peräst pistse kardoka uma rohilidsõ nõnakõsõ mulla seest vällä ni nõudsõ päävävalgust.

    Oll’ aig kardokit kündmä naada. Kõnõli tuust umalõ naabrimehele, kinkal massin moro pääl saisman.

    Miis oll’ peri ja lubas’ as’a kõrda aia. Järgmädsel hummogul varra, inne kikast ja ako kuulõmi mehega kõvva traktorimürrä.

    Oh sa heldene aig! Mi virk naabrimiis oll’ joba kardokakündmist lõpõtaman.
    «Kül sa olõt varajanõ!» kiti tüümiist ja pisti tälle putli peio. «Ei olõ tennämist väärt,» ühmäs’ naabripapi, hindäl viinapilve ümbre hõl’oman, ja ütel’ viil: «Sul naid ubinit niivõrra pall’o maaha tettü.»

    Nüüt viil näi, et virksit om poolõ rohkõmb ku maahapandmisõl.

    A miä siin imehtä, ku «abivalmis» naabrimiis oll’ pohmellin pääga egä virksõ poolõs tõmmanu ja poolõs olli ka kardoka! Terve nurm oll’ ku valgit murumunnõ täüs külvet.

    Vinkadi-vonkadi sõit’ «tubli» tüütegijä massinaga uma moro pääle. Iki mina ja vatut’ tõnõpuul, a mis tuu avit’.

    Nätäl aigu topõmi kõgõ perrega kardokit maa sisse tagasi ja parandimi virksit – teimi jälki katõst üte virksõ.

    Aigupiten parasi kardoka «stressist» ja naksi kipõmbalt kasuma. Suvõ tõsõl poolõl naksi häitsemä kah. Nigu sinine meri lainõli kardokapõld maja iih.

    A mi tüütegijäl naabrimehel oll’ kommõ inne tõisi hindä kardoka üles võtta. Joba paar nädälit inne lõikuskuu lõppu niitse miis kardokapäälse maaha. Ja nädäli võrra ildamba naas’ kardokit mullast vällä võtma.

    Ütel pääväl es näe ma inämb umma «sinist merd» maja iih, ku tüüst tulli.

    Kardokapõld oll’ är kakut, olõs nigu pöörüstorm üle häitsvä põllu käünü.

    Naabrimiis oll’ meile jälki «hääd» tennü ja mi kardokapäälse är niitnü. Mõtõlda, kesk häitsemise aigu! Seokõrd jäti külh tüümehele masmalda. Nüüt iki jo puul päivä, et hää naabrimiis mi talvõkardokist ilma jätse. A midä tetä.

    Nädäli peräst alostimi mi uma nurmõ pääl kardokavõtmisõga. Juhtumiisi võtt’ naabrimiis ka tuul pääväl kardokit.

    Timä võtt’ traktori ja talgoliisiga. Mi pere võtt’ vigla ja kardogakonksiga.

    Poisi kaivi iin virkse valla ja mi taaduga kaabõmi konksiga perrä. Ku oll’ illos pääväline süküspäiv, oll’ hää nurmõ pääl tüüd tetä.

    Ei saa üle ega ümbre, piä iks teile naabrimehest pajatama. Tä oll’ muido hää süämega vanaherr, a ku paras aur seeh, sõs nakas’ hinnäst kitmä. Sõs olli kõik tõõsõ halva. Nii juhtu ka tuul pääväl, ku täl uma kardoka üles võedu.

    Kõtt hääd-parõmbat täüs, pään paras mõtsakohhin mühisi, sõitõ tä meile appi. Iks nigu keväjägi – vinkadi, vonkadi virgest piteh.

    Tull’ sõs massina päält maaha ja naas’ põldu uurma. Mul jälki süä jõnksaht’, ei tiiä, äkki läts’ massin katski.

    A joba tä hõigas’ki: «Kulõ naabri, ei mõista ti maad harri egä kardokit kasvata. Kas naa no mõnõ kardoka vai – mul om laudah lambasitt kah suurõmb. Kardokakasvatusõ jaos piät iks «nutti» ka olõma. Tulkõ kaegõ, määne kardokas mul rehe all om, suurõmba ku sino kaali!»

    Seo pääle pand’ väkev miis massinalõ helü sisse ja sõit’ suurõ põrinaga uma maja trepi ette. Jo sõs «nutti määrmä»!

    Ei tiiä miä siin tarkusõga pistmist, ku kardokal häitsemise aigu päälse är võetas, mõtli ja kaabõ kipõlt minemä.
     
     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Hopõn tunnist’ õnnõ võro kiilt
     
    1960. aastidõ algusõn trehväs’ Läänemaa miis Võromaalõ kardokavõtu aol küllä. Virksõ aeti hobõsidõga vallalõ. Läänemaalt tulnulõ mehele jäi hämäräs, mille tan Võromaal om kõigil hobõsil ütesugunõ nimi: Virgõs. Adra takan astja ütel’ mugu: «Virgõs, Virgõs!» ja hopõn astõ ilosalõ...

    Ildampa, ku miis jo pikembät aigu mi maal oll’ elänü, sis tiidse tä muidoki, et virges om tuusama asi, mis timä sünnükoton «vagu».

    Ütskõrd kardokavõtmisõ aigu sai tä esi virksõajamist pruuvi. Miis kamand’ uman imäkeelen: «Vagu!» A hopõn saisõ õnnõ paigal ja liigut’ kõrvu. Tull’ vällä, et Võromaa hopõn mõistsõ õnnõ uma kodonuka kiilt. Läänemaa mehe kiilt tä es tunnista.
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!