| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Nuuril olõ-i võimalust poodileibä peris leeväga kõrvuisi säädi | | | | Leeväst ja poodileeväst |
«Tii leibä!»
«Ei tii!»
«Tii no leibä, olõ hää!»
«Ei tii, ma ei jõvva!»
«Tii leibä, olõ hää! Ma ei olõ seo poodileevä peräst jo kats nädälit kükütämäh käünü!» | | | Sääne jutuajaminõ peeti maaha seo suvi üteh Võromaa küläh, palksainu ja katõ korsnaga majah. Vana miis pallõl’ umma vanna naist, et tuu leibä tennü. A leevätego om rassõ ja midä vanõmbas inemine jääs, tuu veidemb tä säänest suurt tüüd ette võtta jõud.
Ma olõ tuu vana mehega ütte miilt. Leib ja poodileib omma kats esi asja. Usu, et niimuudu arvasõ pall’o, kiä kotoh leibä küdsäse vai kinkal kunagi kotoh leibä küdset om. Leeväl ja poodileeväl om umbõs säänesama vaih, nigu savvusannal ja korsnaga sannal. Nuu, kiä savvusannah käävä, korsnaga sanna ei tunnista. Ja kiä harinu kotoh küdsetüt leibä süümä, pidävä tuust õks inämb ku poodileeväst.
A ei olõ niimuudu, et kõik poodih müüdü leib om poodileib. Poodih või jo kah paksu koorikuga rüäjauhõst tettüt makus-hapund kodoleibä müvvä, a Eestih tuud ei tetä. Leibä müvväs poodih Lätih.
Muidogi om ka väikeisi leevätegijit, kiä kotost vai laatõ pääl umma leibä möövä. A noid om veidü ja inemise, kiä omma harinu söögikraami poodist ostma, saava esiküdsetüt leibä harva kätte.
Võiolla tii ma mõnõlõ leevätegijäle liiga. Võiolla kiäki tege ka peris leibä ja äkki om tuu mõnõ kirivä kilekoti seeh paari viilu kaupa müügih, a ma ei olõ tuud üles löüdnü.
A Hopa liinah, miä om sääne Kanepi mõõtu liin, om leib poodih poodileeväga kõrvuisi riioli pääl. Leib om iloste viilõs lõigatu ja kilekoti sisse pakitu, nigu täämbädsel pääväl kombõs, a tego om LEEVÄGA. Kilonõ leeväpäts mass 1.05 latti, tuu om mi rahah umbõs 23 kruuni.
Minevä nätäl tõi ma Hopast pätsi leibä. Ku õdagu süümä naksimi, oll’ mu imehtüs suur: aastanõ lats, kiä poodileibä ei putu, sei Lätist tuudut leibä katõ suupoolõga!
Eestih peetäs leibä avvu seeh. Kõrraldõdas egäsugumaidsi leevänädälit ja leeväpäivi ja valitas koolileib, midä egäh koolih latsilõ söödetäs. A tuuga reklaamitas poodileibä. Ja poodileib, kuigi tä või olla väega hää maiguga, ei olõ õks peris leib.
Nuu, kiä ütlese, et poodileevä omma tettü rahva maitsõ perrä, ei kõnõlõ peris õigõt juttu. Täämbädse päävä noorõlõ ei olõ antu võimalust poodileibä peris leeväga kõrvuisi säädi. Peris leibä saa nuur inemine maitsa õnnõ mõnikõrd muusõumih vai laadu pääl. A egä päiv ei olõ täl tuud võimalik süvvä. Asi olnu tõõnõ, ku koolih antu latsilõ leibä, mitte poodileibä. Mu peräst või tuud Lätist kah tuvva, ku mi uma leevätehassõ tuud tetä ei taha vai ei mõista.
Sõnnoga om väega rassõ seletä, määne vaih om poodileeväl ja leeväl. Kiä tuud ei tiiä, piät esi perrä pruuvma. Taa targutusõ lõpõtusõs anna üte lihtsä söögiretsepti, sis om seost määnegi kasu kah.
1. Mine mõtsa, korja mõni peotäüs kikkasiini. 2. Mine Lätti ja osta üts päts leibä (pääle om kirotõt «Rankas rudzu rupjā maize»). 3. Võta üts väiku sipul, lõigu ohukõsõ viilu. Panõ pann tulõ pääle, tsipa õlli ja praadi sibula läbi. Sis viska küländ väikus lõigatu kikkaseene kah panni pääle, praadi kõrd aigu ja panõ suula kah. Ku tunnus, et kikkaseene omma valmis, võta muru leibä kätte ja nõsta pannilapjuga siini leevä pääle. 4. Süü ja mõtlõ, määnest leibä sa süvvä tahat, om tuu poodileib vai peris leib.
|
|
|
|
