| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Aasta oppaja es taha umal aol kuuli minnäki | | | | Peedosaarõ Kaisa |
| | | | | | Hummali Üllele miildüs latsilõ mänguas’akõisi meisterdä. | | | | |
| «Olli kuvvõaastanõ, ku kõndsõmi imäga Võro restoraani iin, kon mutikõsõ lilli möivä. Muti naksi küsümä, et no, latsõkõnõ, kas sa kuuli ka joba tahat minnä? Ma tsipakõnõ mõtli ja ütli sis, et ei taha ma kuuli! Mutikõsõ hiitü ja küsse, et kuis sa är elät sis? Ma ütli vasta, et nakka lehmi pidämä ja kuigi iks är elä!» naard Osola kooli ja Võro kunstikooli käsitüüoppaja Hummali Ülle (49), kiä valiti timahava ütes Võro maakunna aasta oppajas. | | | «Osola kuul saatsõ paprõ, kon oll’ hulga asju üles loetu, millega Hummali Ülle om aasta joosul toimõ tulnu, tuu perrä tä aasta oppajas valitigi,» seletäs Võro maavalitsusõ haridus- ja kultuuriosakunna juht Libliku Pille. «Kandidaatõ oll’ timahava hulga, a no oll’ seokõrd Hummali Ülle särämise kõrd.»
Hummali Ülle esi hindas aasta oppajidõ valimisõ man tuud, et iks ka luumisainõ oppajit hinnatas. Kuigi ka käsitüü man lätt vaia tiidmiisi ka ao- ja kultuuriluust, keemiäst, matõmaatikast. Kuis neo ainõ käsitüüga köüdetü omma, püüd Ülle ka uman tunnin latsilõ seletä.
Tsärre ja sõbralinõ naanõ tüütäs katõ kotusõ pääl. «Säitsmes aasta lätt Osola põhikoolin käsitüü oppaja ollõn ja Võro liinan olõ käsitüütsõõrõ tennü alatõn pioneerimajast,» seletäs Ülle.
Käsitüü tegemise himo om Ülle suguvõsan kõvva seen. «Imä om jutustanu, kuis timä imä tälle ja timä vellile-sõsarilõ egäsugutsit asju ummõl’ ja kudi,» kõnõlõs tä. «Ja mu imägi ummõl’ mullõ rõivit ja puppõlõ ütte-tõist. Hää oll’ olla külh, ku imä tett illos kleit sällän oll’ vai tõsõ tütrigu tahtsõ mukka kõgõ rohkõmb mängi, selle et mul ilosa pupi olli.»
Kooli käsitüütunn es olõ kah vastakarva ja ku Üllel joba uma latsõ tulli, sis naas’ tä tütrele kah sändsit asjo tegemä nigu timä imä tälle. Õnnõ Ülle tettüil as’ol olli tsillokõsõ viguri seen. Tettüs sai eski tuuaignõ latsilemmik telekast: Otto-Triin. «Edimädse as’a omma latsõlatsilõgi tettü,» ütles kolmõkõrdnõ vanaimä.
Hummali Ülle om Peda-koolin opnu hoobis kultuurijuhtmistüüd vai sis kultuurimajan latsi vai suuriga toimõndamist ja näütejuhtmist. A tuu om Ülle meelest õnnõ hää: mis seo oppaja iks muud om ku näütejuht: panõ kõik tüüle ja saisa klassi iin.
Käsitüüoppaja ammõtit pidi tä edimäst kõrda pioneere majan. Sääl oll’ pupimoe tsõõr tütärlatsilõ. Ku Ülle joba pupi-moodu alal küländ tark oll’, naas’ tä tõisi oppama. Parhillanõ tüü Osola koolin tälle miildüs: «Om parra suurusõga kuul, latsõ sõbraligu, kolleegi hää ja tüütingimusõ läävä kah kõgõ parõmbas,» põhjõndas tä. «Üten latsiga opi esi kah: arotamist, vussi lännüisi kotussidõ parandamist ja vällämõtlõmist, kuis defekt efektis käändä.»
Ummin tunnõn pruuk Ülle pall’o vanasõnno. «Mu lemmik om iks, et «har’otaminõ tege meistris»,» muhelõs tä. «Ilma har’otamalda ei saa jo lats üttegi asja peris selges. Üts tütärlats kirot’ mullõ ütskõrd säändse hindämõtõldu vanasõna, et «tii tüüd hoolõga, sis saat maas’kit vatukoorõga!». Ma naaragi, et ku meil aigu üle jääs, sis iks teemi süvvä ka ja kui tüü illos saa, sis om tuu vast sama hää ku maas’ka vatukoorõga!»
Ku käsitüüoppaja käest küssü, et määnest käsitüüasja om kõgõ rassõmb tetä, ei mõista tä kõrraga üteldägi. «Kõigõ suurõmbat mõtlõmist oll’ vast tuu lapitüü man, mis katõ aasta iist aokirä «Käsitöö» lapitüü konkursi pääavvuhinna tõi.»
A latsi jaos om rassõ pilutaminõ: rahvakunstiga köüdet peenükene ja hirmsat täpsüst tahtva tüü. «Ma sis proovi tütrigõlõ seletä, et ei tiiä jo elu seen, kuna sullõ taad vaia või minnä. Ja ku lätt, sis sa ei lüü põnnama, ku sul om vaia tuud tetä,» seletas Ülle.
Parhilla om Üllel õnnõ üts murõ nuuri peräst. «Noorõ valisõ ammõtit, kon või saia pall’o rahha. A süamekutsõt piäs rohkõmb kullõma. Ku sa tiit asju, mis sullõ miildüse, sis varramba vai ildamba tulõ tuu hää su mano,» ütles tä tarkusõterä.
| | |
|
|
|
