| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Latsõpõlvõ seenehkäümine | | | | Hurda Veera | | | | | | Oll’ sääne süküskuu aig 1953. aastaga paiku, üüse ja hummogu varra oll’ külm, a ku päiv jo korgõmbalõ nõssi, läts’ lämmast ja ilma olli ilosa. Ümbretsõõri küllih võeti kardohkit ja tetti muid koristustöid.
Mi kandih – elli Mikitämäe vallah Rõsna küläh – oll’ toda aigu mõtsoh pall’o porovikkõ ja pedäjäsiini. Porovigu kuivati ja müüdi Petserihe, pedäjäseene kupatõdi ja soolati, a ma ei mälehtä, kohe nuu müüdi.
Ma olli vast’ kuvvõaastanõ, veli oll’ must puultõisku aastat noorõmb. Koolih mi viil es käü, a tahtsõmi väega papaga siinde minnä (papast kutsimi mi umma essä).
Ütel hääl hummogul aigi papa meid varra üles ja nii sis mõtsa lätsimigi. Mõts oll’ meil lähkoh, arvada puul kilomiitret. Papa iih ja mi iks tahah.
Läts’ veid’o aigu, papa kattõ silmist ja mi jäimi velega katõkõistõ. Velel olliva nüürega saapa jalah ja nu nöörikese tulli vallalõ. Tä ütel’, et tulõ panõ mul nööri kinni.
Mul olliva jo tuust aost ka näpo veidü külmänü ja nööri ka likõ ja külmä – nii ma es saaki noid nüüre kinni.
Veli ütel’, et tä lätt ots papa üles, ma olli tuuga väega peri, kääni otsa ümbre ja tulli kodo. Imä oll’ kohki lauda man kammandamah ja nii tä es tiiä tuust as’ast midägi.
Tuud aigu ma ei mälehtä ku pall’o vahet oll’, ku papa kodo tull’. Tuu om külh meeleh, et ma istõ aknõ pääl, päiv paistu ja mul oll’ hää olla.
Papa tull’ kodo ja küsse koh Paul om? Ma ütli, et tä läts’ sino mano. Papa olõ õs muidogi Pauli nännügi.
A veli mugu läts’ ja läts’ ja sai üte talo mano, koh võeti kardohkit.
Timä käest sis küsti, et kelle lats tä om – uma papa poig, mis nimi – Paul, a väärnimme tä muidogi es tiiä.
A nurmõ pääl oll’ ka hopõn.Nigu Paul tuud hobõst kai, ütel’ õkva, et mu papal om ka pall’o hobõsid.
Perrerahval oll’ kõrraga selge pilt, kelle poig taa om: Tammetari Tepo poig. Oll’ tuu hopõn mi puult hummogu varra viid.
Todaaigu oll’ mi puul sovhoosi tall (vist Räpinä) ja papa oll’ tallimiis. Nii tuudi mu veli ilostõ hobõsõga kodo ja ma pässi karistusõst.
Mu veli eläs parhilla Mikitämäe vallah Toomasmäe küläh, ma elä Põlva vallah Himmastõ küläh.
| | | | Tossu Tilda pajatusõ | | | Tandsuõdak küünü all
Taa mälehtüse jutusti mullõ inemise, kiä esi sääl man olli. Tuukõrd olli nä noorõ, pikk elo viil iin.
Sõast es olõ kuigi pall’o aigu müüdä lännü. Tsoorun üte suurõ küünü all käve noorõ kuun tandsman. Ruum oll’ külh hämmär, a tuu es tähendä midägi.
Paikligu meieri tütär, kiä liinan koolin käve, tõi ütskõrd üten nuurmehe.
Uma küla poisi olli pahadsõ: kas mi sis inämb ei kõlba? Külätütrigu tuuvasta oodi, et vahtsõnõ pidolinõ näide iin kumardanu. Illos pikk sirgõ poiss, barett uhkõlõ pään.
Ja kos iks tandsõ häste: tekk’ pikki sammõ ja keerut’ tütärlast huuga katõlõ poolõ.
Kõik oll’ illos, nika ku üts pidolõ tulnu nuurmiis liina tandsulõvvi lähkümbäst näkk’.
Es olõ tuu määnegi nuurmiis, a miihirõivin timä tutva tütrik! Küläpoisi tahtsõ meieri tütärd ja võlsskavaliiri karista: pangist vett kaala valla.
A poissõ hulgan oll’ ärandja, kiä kõnõl’ noilõ tütrigele tuu plaani är.
Vigurilidse tütrigu pässi pakku ja küläpoisi jäi pikä nõnaga.
| | | | Hüvä nõu | | | Pelmeenivorm
1 pakk pelmeene
1 väiku sipul
3 munna
2 sl hapund kuurt
100 ml piimä
suula, rasva praatmisõs
Ma olõ pruuvnu tetä pelmeene ilma praatmalda ja ka praatnu inne. Praadidu saava maitsõ poolõst parõmba.
Praadi pelmeeni ja sibula är, lao vormi. Klopi muna hapnõ koorõ ja piimäga segi, panõ suula mano ja vala pääle. Küdsä 200 kraadi man puul tunni.
Perämädse Ene
Ummamuudu soolaua
Võta hää kausitäüs uakõtru, keedä naa soola ja tilliga är (perämädsega är koonõrdagu). Kõdritsa keededü ua är ja panõ pääle üts supiluidsatäüs hapundkuurt ja niisamapall’o mahhet majoneesi. Ei piä, a taa kõik võit ka kiimä laskõ.
Kruusamäe Maimu
Vanaimä näpunäüte
Mustõ klaaspudõlit om keremb mõskõ, ku panda näide sisse vett üten tuuridõ kardokatükkega ja laskõ veitkese aigu saista.
Tagla Asta
| | |
|
|
|
