| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Oll’illus suvi! | | Ku kägu kaugõ kuuk, tulõ pikk ja lämmi süküs | | |
Nakkaski läbi saama seo suvi. Õdagu lätt jo varra pümmes, ubina satasõ puu otsast pots ja pots, pihlamar’a omma verevä, kurõ tegevä suu veeren hallõvõitu hellü...
Oll’ lämmind ja oll’ vihma, mõnõl puul vast nigu pall’u kah, a Võrumaa liivatsõlõ maalõ ei tii vihm külh viil medägi.
A inemise omma õks tihkõs lännü külh, ku ilmast juttu tulõ. Ku üte üü ilmkistumada pall’u satas, sis hädäldedäs, et kõik uputas är ja suvvõ ei olõki, a ku nätäl aigu kuiv ja kuum om ollu, sis om jäl kuulda, et kõik kuius, kardul ei kasu ja lillikese närvehtüse…
Tuud om õkva silmäga nätä, et kõik om korgõmbas kasunu ku muidu — hain ja puhma ja esiki lilli. Herne ja ua omma ilusa, kardulil ei ole kah vika ja mõtsan om parasjagu siini.
Et tinavaasta lõpmada hää mar’a-aasta om, tuuga omma vast kõik peri. Oll’ verevit hõrakit ja sit’kamarju, tikrit ja maaskit. Esieränis nuid mõtsmaaskit oll’ tublistõ rohkõmb ku mineväaasta. Ütekõrra olli seenepann ja moosipada kõrraga tulõ pääl, no kül oll’ hää lõhn!
Mustiga olli ka väega ilusa, ennegi naa kasvi väega ilda täüs. A kokkuostja naksi naid jo hainakuu algusõn vasta võtma ja tuu es olõ joht mõistusõga inemise tegu! Selle et ku jo vasta võetas, kül sis rahahädäliidsi ka om, kiä mõtsast massinaga puultuurõ ja tsillukõsõ mar’a ära roobitsasõ. Meil om jo nüüt tuu RMK, kes kõik kõgõ parõmbadõ tiid mõtsast ja luudusõst ja päälegi viil inemiisi takast tsusk mõtsa minemä. Nuu ammõdimehe võisi külh tuud passi, et peris lolluisi es tettü.
Siini kokku ostmisõga oll’ kah paar suvvõ tagasi imelik asi. Nüüt ei olõ enämb nännü, a sis olli üllen kuulutusõ, et puravikkõ ostõtas kõgõ juurõga. No õnnistekij külh! Kas nuu, kes tuu kokkuostmisõ ja edesimüümisega rahha kokku ajava, nii pall’ugi eesti kiilt ei mõista, et juurõl ja varrõl vahet olõs tennü? A ku mõni ullikõnõ kiskki seene kõigi juuriga üles, sis om varsti säälkandin puravikkõga puhas vuuk, nigu nüüt üldäs.
Ristiinemine umõtõ tuuperäst väidsega mõtsan käügi, et seenekese juuri är ei lahu. Ja ega kõgõ tsillõmbit kikkasiini ei olõ kah illus üles kisku. Mi mehega arvami, et mõtsavana näge säändse ands’agu teo är ja võtt seene- vai mar’aõnnõ.
Las seenekene kasus ja las saa mõni tõnõ kah katõ-kolmõ päävä peräst säält medägi.
A tuud om iks inämb, mis meele hääs tege. Kai, kuis pääsläse tei joba suvõ tõsõl poolõl hoolõga trenni, et talvõs är linnada joudnu.
Ku mi aidatrepi pääl hommugu vai lõuna aigu seimi, sis oll’ säält hää kaia, kuis tuu asi käü. Parõmb ku televiisor — ei nakka silmi pääle ja filmi sisu kah mõistligumb. Noorõ säeti elektritraadi pääle ritta ja anti käsk meist võimaligult lähküst müüdä linnada.
Kiä tuuga toimõ sai, tuul kästi viil lähembäst linnada ja treenerile vai utsitajalõ ette kanda, mis meil taldrigu pääl om.
Peränpoolõ tetti korgõl kah viil mõni tiir, a ilmast ilma tükiti ka aidaussõst sisse. Mi külh kõnõli, et ei massa taha vahti: ei saa taha tulõva keväjä pessä tetä, taa uss om väega harva peräni vallalõ.
Tuu üle oll’ kah hää miil, et kägu kaugõ hellü tekk’. Annõpäävä, miä 26. hainakuul om, joht es kuulõ, a kuu keskel oll’ viil kuukmist kuulda. Üldäs jo, et ku kägu kaugõ kuuk, sis tulõ pikk ja lämmi süküs. No võis umõhtõ olla külh nii!
A paluka omma nii armõdu ilusa häitsvä kanarbigu kõrval ja naid om nii pall’u!
| | |
|
|
|
