Nummõr' 189
Süküskuu 8. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Kardok lätt kaubas
  • Uudissõ
     
  • Lõõdsastipi iist uma pill
  •  
  • Rõugõn plaanitas seenerekordit
  •  
  • Midä kaitsa Läti piiri veeren?
  •  
  • Näütüs «Seto paik om pall’o hüä» Tarton
  • Elo
     
  • Taksoroolin nall’a nabani
  •  
  • Musta mehe Võromaa mõtsan
  • Märgotus
     
  • Mürgü Heiki: ku asju esi tiit, võit poodist ülbe näoga müüde kõndi!
  •  
  • Oll’illus suvi!
  • Ruitlasõ jutt
    Perämine külg
    Kira
    Kirä Kaasanist
     
    Mürgü Heiki: ku asju esi tiit, võit poodist ülbe näoga müüde kõndi!
     
      
     
    Puutüümeistre Mürgü Heiki  
      
    Urvastõ kandist peri Mürgü Heiki (38) oll’ ainukõnõ Võromaa miis, kiä lõpõt’ timahava Villändi kultuuriakadeemiän rahvusligu ehitüse eriala. Kuis õigõt ehitüskunsti är tunda ja kuis vanalõ majalõ timä väärtüs tagasi anda, tuud nakkas Mürgu Heiki oppama Hiiumaal.

    Mille sa vanna ehitüskunsti oppi tahtsõt?

    Egä ma es tahaki oppi, a osakunnajuhataja Matsini Ave helist’ mullõ ja ütel’, et tetti sääne eriala: tulõ kae, kas om midägi mano oppi vai ku olõ-i, sis oppa tõisi.

    Midä tuu rahvuslik ehitüs tähendäs?

    No kõik vana ehitüskunst vundamendist har’alavvani. Ka vahtsõ matõrjaali, midä või vana ehitüse man pruuki. Tähtsä oll’ tuu, et ma sai kokko pall’odõ inemiisiga, kiä taad kunsti mõistva. Egä seoilmaaigu olõki-i tähtsä esi kõkkõ mõista. Piät tiidmä, kost lövvät inemise, kiä mõist.

    Seoilmaaigu om tsiht sinnäpoolõ, et naatas vannu maiu kõrda tegemä, tahetas naada vannun maiun elämä. A seo ao inemisel om vaia vannitarrõ, lämmämbät tarrõ. Hindä naha pääl om proovitu, et ku nokitsõt midägi, om paras kraat tarrõ 16–18, a ku arvudi takan istut ja kraat 20 pääle satas, nakkasõ käe joba külmetämä.

    Kuis tuud nii tetä, et vana maja är es laonu, tuud proovitigi opada ja perrä pruumi.

    Sait as’a selges?

    Lõputüüs tei paprõ pääle (valmis es tii) projekti ütele rehemajalõ, kohe tahtsõ inemine elämä minnä. Liinainemine, suurõ nõudmisõ... Anna tälle projekti üle, kaemi, kas lätt tegemises, rahanummõr sai kah peris suur...

    Ku maja kõrdategemine mass puul miljonni, sis om tuu väärtüstämise küsümüs, kas tetä tuu raha iist vana maja kõrda vai tetä sama raha iist vahtsõnõ.

    Kas nakkat saaduisi tiidmiisiga leibä tiinmä?

    Lää koolioppajas Hiiumaalõ Suurõmõisa ammõdikuuli, sääl tetäs vallalõ restauriirmise eriala. Ku oppama nakka, sis vast ei oppagi niipall’o tüütegemist, ku mõtlõmist ja kahtlõmist kõgõn, midä seoilmaaigu kõnõldas. Midä kimmämbält kiäki ütles, et nii vai naa piät tegemä, toda kimmämb om, et inemine, kasvai ehitüspoodi müüjä, ei tiiä, midä tä kõnõlõs.

    Näütüses saai-i usku eski paki pääl olõvat kirja «traditsiooniline lubi»: kümne aasta iist tuudi Eestimaalõ traditsioonilisõ lubja retsept, neli-viis firmat naksi tuud tegemä.

    A kõigil olõ-i sisu õigõ: ku saina viskat, sis millegiperäst üts satas hulga varõmb alla ku tõsõ. Piät esi miis olõma ja tiidmä, midä usut ja midä mitte!

    Kas sul siinkandin koto ei olõ, et nii kavvõlõ tüüle är läät?

    Vanõmba iks omma. A ma olõ-i sääne pedäjä-tüüpi puu, et aja üte kotussõ pääle juurõ väega sügäväle ja ku süüki ei saa, sis lätt süvämbäle, nikani ku söögi kätte saa. Ma olõ sääne kuusõ-tüüpi: aja juurõ lakja. Ku inämb süvvä ei saa, sis jätä tuu kotussõ rahulõ ja liigu tõsõlõ poolõ. Siinkandin om vaia sändsit... sõamiihi. Kes tulõva siin toimõ ja pidävä umma lahingut. Ma olõ-i sõamehe tüüpi. Olõ uma as’a ajaja ja ku siin ei saa, sis lää sinnä, kon saa.

    Hiiumaalt tull’ pakminõ, põnnõv meretagunõ värk... Parhilla, ku kõik saava tüükotussist valla, piässi ull’ olõma, ku är ütle!

    Kas rahvuslik ehitüs om sääne ala, mink päält iks tüüd saat?

    Ma arva külh. Ku saa-i, sis om iks uma ull’us. Ku esi ei jõvvaki tetä, sis saat jo inemiisile opada, kuis nä piässi tegemä. Näütüses maakivi lahkminõ: ku jõvva-i lahku, võit man kõnõlda, kuis piät lüümä ja kohe kotussõ pääle piät lüümä, et kivi lahki lätt.

    Tiidjä ilma leeväldä ei jää!

    Vanaperädse ehitüse meistri Lõbu Ragner kõnõl’, et vana maja kõrdategijä omma päämidselt naasõ.

    (Naard) Mu lõputüü-projekti teljä oll’ kah naistõrahvas! Mehe omma sändse praktilidsõ mõtlõmisõga: mis taa sitt kuut sais, ajami võssa ja ehitämi vahtsõ!

    Seo ao inemine taht kipõlt ja kõkkõ. A ku sa nakkat 150–200 aastast vanna maia kõrda tegemä, saa-i tuud väega kipõlt tetä. Kõgõpäält piät mõtlõma hinnäst sinnä aigu sisse: ku pikkä aigu midägi tetti, minka tetti ja kuis piät tegemä.

    Üts om kimmäs: ku mullõ üteldäs, et kae, tähtaig om sääne, tuus kuupääväs piät valmis olõma, sis ma tuud tüüd vasta ei võta. Vana maja kõrdategemine olõ-i tükü- vai aotüü. Tuu om väärtüse tagasi andminõ.

    Midä hindäle olõt tennü? Vai olõt nigu kängsepp, kinkal olõ-i kängi?

    No täämbä sei suppi hindä tettüst puukausist! Elu om opanu, et tiit toda, midä sul vaia om. Midä sul vaia ei olõ, rämps, tulõ esi su manu.

    Hiiumaal elämises sai kortõri. Direktri joba naard’, et kae, kos restauriirmise oppaja eläs – paneelmaja kortõrin! A vast omgi hää: talomajan nakkat kõrraga nokitsõma ja aigu jääs veitüs.

    Olõt ka viikingiasju uurnu. Mändse as’a mi aoluust omma su jaos väärtüsligu ja ilosa?

    Ei mõistaki üteldä... Ku mõtõlda, midä tähendäs sõna illus, esieränis võru keelen, sis midä vanainemise omma ütelnü ilu kotsilõ: põld om illus, ku tä om puhas, mõts om illus, ku tä kasus, lats om illus, ku tä om terve.

    Kõik, mis om häste tettü, om hää. Näütüses omma inemise kavvõlõ lännü linadsõst rõivast.

    Mul om puuvillanõ hamõ sällän ja ma tunnõ, kuis päiv küdsä sällä pääl – linadsõ hammõga es olnu ilmangi säänest hätä! Kihulanõ taha-i linadsõst rõivast häste läbi võtta, puuk ei tüki väega pääle – seo rõivas om luudu siiä!

    Tuu tunnõt iks är, kas vana as’a omma moodu peräst är unõhtõdu vai om tõtõst tulnu määnegi praktilidsõmb asi.

    Puudust tunnõ seoilmaaigu sõltumatusõst: olõmi kaubanduskettega plastmaiu külge kinni tõmmadu. Nuu keti kõnõlõsõ kõgõ, ku kipõlt mi vällä koolõsi, ku mi säält inämb midägi ei ostassi! A ku inemisel omma käe-jala küllen, saa tä esi toimõ ja ei piä kõkkõ poodist ostma. Ku joba asju esi tiit, tuu and sullõ vabahusõ poodist ülbe näoga müüde kõndi – sul olõ-i vaia mõtõlda, kas sul om rahha vai ei olõ.

    Om tuud lihtsä noorõlõ inemisele opada?

    Nii ja naa. Üts väikene poiskõnõ lõigas’ mu puutüüoppusõl hindäle kõvva näppu. A näpp mähiti kinni ja tä tekk’ tüüd edesi. A mõni tõnõ kaes, et väidsega tüü käü, oi-oi, tan nakkas veri lindama, ja vii latsõ õkva kõrraga kavvõmbalõ är.

    Lats kasus suurõs, ei tiiä sändsit asju ja umilõ latsilõ ammuki ei lupa. Lõpus kaias, et tiit väidsega tüüd: säändsit inemiisi ei tohesi inämb olõman olla.

    Leibä joba müvväs viilõslõigatulõ, vorsti kah – teräriista omma perismaalaisi värk...

    Om sul unistus, midä tahat är tetä vai kon är kävvü?

    Ku mitte esi tetä, sis tahassi Eestin nätä, et tetäs üts laiv valmis algusõst lõpuni vanaperätsele: et lavva ei olõsi lõigadu, a olõssi lahastu. Ku kiäki taad tüüd ette ei võta, sis tulõ kunagi esi ette võtta. Nüüt om põhjust kah: kavva ma Leedolõ palka massa, tii laiva ja sõida esi üle mere! (naard).

    Küsse Harju Ülle


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!