| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Liivati Lola: taha tulla õnnõ Võromaalõ, ei muialõ! | | |
| | | | | | «Kül seo võro kiil om illos,» ütles Tal’nan sündünü kunstnik Liivati Lola jutuajamisõ joosul mitu kõrda, ka esi mi ilosat kiilt pruukõn | | | | |
«Egän mu tüün om Võromaad seen,» ütles tunnõt maalikunstnik Liivati Lola, kiä om pia 40 aastakka elänü lämmämbäl aol Kolepi külän Soemõtsa talon.
Mineväaasta oll’ täl Võromaal edimäne näütüs «Võlgu Võrumaale», timahavva suvõl näkk’ Võro liinagaleriin timä tüüd «Võrumaa mu arm».
17. põimukuu pääväl pidi kunstnik Võromaa koton umma 81. hällüpäivä.
«Võlgu Võrumaale» sai valmis 2007. aastagal. Mille teiti säändse maali?
Taa oll’ nigu väiku süämehaluga tettü, taa päälkiri pantu, selle et ma es olõ iks viil Võromaal näütüst tennü, kukki ma plaansõ taad ammu.
Kõrd Vinne aigu oll’ eski joba kokko lepüt tuuaigsõ Võro vallamajaga. A tuu jäi är, selle et nä tahtsõva pall’o lillipilte ja maastikkõ osta, a ma es viisi näid nii pall’o tetä.
A mille iist ti iks Võromaalõ võlgu olti?
Iks taa iist, et olõ siin juurõ ala ajanu. Et ma taha tulla õnnõ Võromaalõ, ma ei taha minnä vällämaalõ. Ma olõ nigu Võromaalõ midägi võlgu, et tä minno nii kuts. Ega mu käest taad õkva vastust häste ei tulõ, selle et ma olõ abstraktsionist (naard).
Miä om abstraktnõ kunst?
Näütüses korgit ja ülevit moraalsit teemasit ei saa nii kujota, et maalit tooli ja lavva.
Piät olõma määnegi tõnõ võimalus. Õnnõ abstaktnõ kunst saa säändsit teemasit kujota: kuis maalit armastust vai vihkamist mõnõ as’ana pildi pääl?!
Kuis naksiti umal aol (suvõ)kotust otsma?
Süväl Vinne aol ütel kunstnigõ liidu kongressil Ohaka Valdur, et mul olõ-i aigu siin olla – ma taha kodo järve viirde minnä. Timä elli sõs joba Kütioron. Tä sõs selet’ mullõ, määne Kütiorg om, kuis sinnä tulla.
Sõs mi Liivati Valteriga (kaasaga – UL) võtimi ette kuuaolidsõ Võromaa tuuri.
Kõgõpäält ostimi kats võrri (naard süämest), pannimi aiakäro kraami täüs ja tuu Valteri võrrilõ perrä. Ma sõidi iin. Taad asja mälehtäs pia puul Tarto liina, kuis mi Võromaalõ sõitma naksimi. Aasta oll’ 1968, vast põimukuu.
Koheni ti niimuudu jõudsõti?
Saimi umbõs viis kilomiitret tulla, ku naksi katski plõksama külh üts, külh tõõnõ jupp. Valter pruumsõ paranda.
Tullimi sõs viil üts paar kilomiitret edesi, kooni üts härksä maamiis ütel’, et kulla latsõ, ti minke kipõlt kodo tagasi, tekke ratta kõrda ja naakõ sõs vahtsõst tulõma.
Lätsimigi sõs taa vooriga tagasi. Sõs läts’ parandamisõga veidü aigu, a tullimi vahtsõst. Sõs leimi telgi üles ilosa kotusõ pääle – Tilleorgo.
Jäimi sinnä iks pikembäs aos. Ma es olõ vast inne Võromaal käünüki. «Tuuri» lõpupoolõ jõudsõmi Vahtsõ-Saalussõ puulsaarõ mano, kon ütli: siiä taha ma uma maja ehitä.
A nii es lää?
Jah, vaihepääl läts’ paar aastakka – sündü tütär Reen. Tuu ao seen võtimi kõrras ka Põltsamaal talo üüri pääle. A ku Reen oll’ katõaastanõ, sõs ma muust es mõtlõ ku Võromaast: võtimi Risti Pireti (raadioaokiränigu – UL) imäkodo Mäe-Tilga külän üüri pääle. Sääl ellimi terve suvõ.
Tundsõ, et ma taha tõtõstõ Võromaalõ umma kotust. Kuuluti lehen, pakmiisi tull’ egält puult. Pidigi jo piaaigu ostma Saalussõ järve viirde vana maja. Tuu lugu oll’ piaaigu kimmäs, vanapernaanõ kuuli är, a timä tõõnõpuul nakas’ protsesmä, es taha, et sugulasõ maja är möövä.
Sõidi taksoga kümmekund kotust läbi, es lövvä ega lövvä päält Saalussõ kauba katskijäämist.
Ütskõrd tull’ mu mano kolleeg, kaonu Anni Albert, kinkal oll’ neli-viis aastat jo kotus Vahtsõn-Saalussõn olnu. Tull’ jutuga, et timä lähkül om suur maja saia. Lätsimigi varra keväjä, aprilikuun.
Tullimi vana tiigi takast – ma es näe viil majja – maja oll’ kasunu sahhalini tatra sisse –, a ku ma seod kotust näi, sõs ütli: seo saa olõma! Sisse kolisimi 1. lehekuul 1972.
Kuis Võromaa rahvas teid vasta võtt’?
Väega häste saimi läbi – egält puult sai piimä, egän talon oll’ vähämbält üts lehm. Tuu oll’ illos mõtsik elo – kiäki es keelä koskil telki, nüüt om erävaldus...
A lukõst Kolepi külärahvaga võinu kats raamatut kirota. Näütüses naabri-Meeta oll’ üts unõhtamalda kujo, niisama timä veli August...
Võrokõnõ om külh tõistmuudu – tä om uma! Ma ei kujoda ette, et koskil Virumaal vai Rapla kandin võtas’ külä võõra nii umas. Ja külärahvas käve kõgõ meil siin.
Kas Soemõtsan om hää olnu ka maali?
Ei olõ aigu (naard süämest). Olõ iks tennü kah, a siin umma tüüd tetä om nigu varastaminõ. Näet parhillaki viil om välän kilealunõ, kon tei mineväaasta uma juubõlinäütüse pannoo.
Kost ti pilte sisu tulõ?
Ma kogu kõikõ hindä sisse. Kõik, miä läbi elä, miä arva, miä miildüs. A tõnõkõrd ka tuu, miä ei miildü. Näütüses kõgõ Vinne ao ma loitsõ – ma maalsõ Eestit vabas.
Realistligult saaki-i loitsi, õnnõ abstraktsõlt. Nietzsche avit’ mul tulla vällä taast Vinne õudusõst. Olli 20-aastanõ, ku pidi istma marksismi-leninismi loengil kunstiinstituudin. Tuu oll’ nii hirmsa, et määrse minno.
Õkva sõs löüdse «Zarathustra». Võti taad ku evangeeliummi, taa avit’ minno hingelidselt olla ull’õl loengil, naa es sekä inämb minno. Jah, ka mu Nietzsche-huvi ja abstraktsõ maalmisõ vaihel om kõva köüdüs.
Kõivu Madissõ võrokiilsin teossin lugõva Pekri talo noorõ kah Nietzschet. Kas olti Kõivuga kokko puttunu?
Oo jah, olõmi Kõivuga vana tutva! Tarto Verneri-kohvigu päivilt om meelen tuu, kuis ma palsi Kõivu, et tä tennü mullõ mina-maalmisõ massina: säändse, miä võtnu mu keskendümise-pühendümise kõgõ kõvõmba astmõ ja pandnu tuu pildi sisse. Kõiv ütel’, et sääne massin om olõman – jo tä pidi silmän kompuutrit, miä sõski jo vällämaal olõman olli.
Mu salong-ateljeen Tarton naksi külälise käümä iispäävä õdagist, Kõiv oll’ kõgõ platsin. Tä vali kõgõ konjakit, a es es võta kunagi napsu.
Ja siin Soemõtsan tekk’ Kõiv mullõ suidsuaho, miä püssü seo aastani!
Kuna sündü maal «Võrumaa mu arm»?
Taa om vagivahtsõnõ, taa teigi ma siin Soemõtsan seo keväjä.
Kas Võromaa maastigust tulõ kah määnegi ti töie vorm?
Mu meelest omgi taan pildin «Võromaa mu arm» ka maastik seen.
Olti ülnü, et ti sümbol-häiermä omma mooni?
Jah, naa kasusõ nüüt 36 aastakka siin Soemõtsan üte kotussõ pääl. Nailõ om aid ümbre tett, selle et kassilõ miildüs õkva tuu pindreplatsi pääl hiirega mängi.
Pall’o teil õkva Võromaalõ pühendedüisi töid om?
Egän tüün om Võromaad seen. Näütüses naksi ma Tarto-aigu (parhilla eläs Liivati Lola talvitsõl aol Tal’nan – UL) maalma talvõl keväjäst pilti, mink mõtõ iks tuu, et ma taha maalõ, a piä iks olõma viil Tarton. Ja tull’gi vällä üts väega tutva motiiv seost maastigust! Tüü «Läbi valla tee» kotsilõ ütel’ kaonu Soka Tõnu – hää sõbõr, kinomiis, esi Kergätsi küläst peri–, et seo tii, mis lätt meil siist läbi mõtsa, oll’gi Eesti aigu olnu läbi valla tii!
Kas olti tundnu Soemõtsan ka säänest tunnõt, et tii siin tüüd ku pall’o – mõts tulõ iks pääle?
Õkva nii. Luudus taht väega siginedä, ma piät piiri hoitma, ummi säädüisi tegemä, et vasta panda.
Küsse Allasõ Tiia
| | |
|
|
|
