Nummõr' 187 Põimukuu 11. päiv 2009 TOIMÕNDUS UMA LEHE TEL´MINE ARHIIV PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)     Pääleht   Suvõülikuul and’ kimmüst Uudissõ   Võro kiil and’ Hauka laada pääl ärile vunki mano   Tuksam laulsõ Pokumaal   Karulan palotõdi sõõrdu   Võistlusõ «Mino Võromaa 22» kõgõ parõmba kirotaja Elo   Lustligu perimüsmuusigu Võrol   Midä hingega tiit, tuu lätt iks kõrda kah   Piaaigu patendiga joogikarman   Vana Harjumaa silt tii veeren Märgotus   Kaalepi Ain: olkõ rahul, et meil uma riik om! Ruitlasõ jutt Kagahii Perämine külg     Pult – kõgõ kõvõmb riist           Ruitlasõ Olavi, vanaesä latsõlats     Seoilmaaolidsõ naasõ elo sais kuun piaaigu tävveligult egäsugumaidsist protsõduurõst: sa ei olõ seo ao naanõ, ku sa päävä joosul juuksurin, pediküürin, maniküürin, rasvaimun, joogan vai aura transformatsioonin ei käü. Sünnütämän käüdäs väega harva, kost sa jõvvatki:seoilmaaolidsõ naasõ aig lätt seoilmaaolidsõs olõmisõ pääle är! Seoilmaaolinõ miis olõ-i targõmb: arvudimol’o puult veidükese pall’o är kiiritet mehekene, kink man tuu kõgõ kõvõmb ja tähtsämb riist om... telegapult. A mu vanaesä Voldemar oll’ esierälik miis. Oll’ vallavalitsusõn arvõammõtnik... Õdagist pand’ käe karmanihe ja pühkse külä pääle tuud tegemä, mink jaos täämbädsel eesti mehel inämb aigu ei olõ. Vanaesä Voldemar oll’ nigu hää vällänägemisega külvimassin, timä iin olliva tütärlatsi ja mehenaisi hinge ja üsä vallalõ... Ku Volli mõnõst talost müüdä läts’, naksi naasõ näost kuumama ja peremiis tsusas’ sitavigla unikuhe ni lei risti ette... Tenüs, et põrgulinõ seokõrd müüdä läts’... Vanaesä oll’ külätütärlatsi man oodõt küläline, katõ näioga jõudsõ tä uma lühkü eloiä joosul altari ette kah. Egälpuul sündü kimmit ja tervit latsi nigu siini päält vihma. Sõs tulliva vinläse sisse ja Voldemarist sai mõtsaveli. Külän läts’ niipall’o igäväs, et naistõrahva naksi mõnõ ao peräst mõtsa vahet vuurma. Laja tiiraa sõki mõtsa vaihelõ sisse... Kiä vei Vollilõ punkrilõ süvvä, kiä toimõt’ timäni kirju, kiä midägi muud... Naasõ käve ütstõsõ takan kooni umavaihel vanaesä peräst tüllü kääni ja üts näiokõnõ tõisilõ kättetasomisõs vanaesä verevile pätele üles and’. Et ku ei saa ma Voldemari, ei saa ti kah! Es saa jah perän toda kiäki inämb Voldemari. Vinläse lasi tä maaha. Vinläisile, paistu, sääne naisi- ja elomiis es miildü, näil oll’ siin esi plaan umma suku, vägüsi, mõõga ja tulõga pääle sundi. No om vinläne ammuilma umalõ maalõ tagasi kolinu. Eestläisil piäsi no hindä jaos aigu jaguma. A ei – latsõtegemine om moodust lännü. Inemise mõtlõsõ vällä egäsugumaidsi moodussit, kuis latsõvanõmbas saamisõ kohussõst päsedä. Ku küssü seoilmaaoliidsi inemiisi käest, mille teil latsi ei olõ, mõistva nä üteldä õnnõ tuud, et kohe nä latsõ pandva, ku latsiaiakotussit olõ-i. Niisama nigu ütskõrd ull’ oppajalõ ütel’: no milles ma opi, ku mul pääd ei olõ, kohe mudsu panda?     Uma Internetin   Võro-Eesti sõnaraamat!!!