| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Kaalepi Ain: olkõ rahul, et meil uma riik om! | | |
| | | | | | | | | | Ain ja Astrid | | Karula maakodo hoit Kaalepi Aini vaimu herksä | | | | | | |
Keele- ja kirämiis Kaalepi Ain (83) eläs suvitsõmba poolõ aastast vanal Võromaal – Karulan Soral. Nii joba pia 40 aastakka. Säältkandist om peri timä naanõ Astrid (88, näiopõlvõnimega Luik, kunagidsõ Tarto liinapää Luiga Karla tütär).
Inneskine aokirä Akadeemia päätoimõndaja (1989–2001) Kaalepi Ain mõist mitmit kiili, ka võro kiilt, ja om vällä andnu eski võrokeelidse luulõkogo «Haukamaa laulu’» (1999). Tä om saanu Liivi luulõavvohinna (1984), Riigivapi 3. klassi teenetemärgi (1996) ja Tarto ülikooli rahvusmõttõ avvohinna (2008).
Kuis seo talo ti umas sai?
Taa om ostõtu. Mis aasta taa oll’... Naist om vaia... (Hõikas Astridit, kiä tiid täpsele, et nä osti 1908. aastal ehitedü tühä talomaja 1970. aastal kolhoosi käest: «Peremiis Viilupi Juhan jõudsõ inne är koolda, muidu olõssi kõrraga är kiudutõt. Siist viidi kõik är – talu olli suurõ, kõik iks üle saa hektäri.»).
Mullõ nakas’ Võrumaa miildümä ja esieränis võro kiil. Minu kiil om Karula ja Urvastõ vahepääline.
Kostkandist ti esi peri olõti?
Kõgõ selgemb olõssi üteldä, et Tartust. Esä om Villändimaalt, imä Põh’a-Tartumaalt, Ma olõ üles kasunu Tartun, Elva ja Kambja kandin, kon esä oll’ abimõtsaülemb.
Kotun kõnõldi külh eesti kiilt, a tartu kiilt olõ latsõ-iän pall’u kuulnu. Võru kiil om tartu keelele lähküne ja võru kiilt es olõ rassõ är oppi.
Kuis teist keelemiis sai?
Minnu omma keele latsõst pääle huvitanu. Ku ma ülikuuli sai, sis oll’ selge, et mu eriala om eesti kiil ja soomõ-ugri keele. Mõtli, et must saa gümnaasiumi eesti keele oppaja ja ku häste lätt, sis ülikooli oppõjõud kah.
A tiidläst must es saa: oll’ Vinne aig ja mul suur patt hinge pääl: ma olli Soomõ sõaväen ollu. Nii naksigi hoobis tõlkma. Ma mõistsõ soomõ ja ungari kiilt, olli esi opnu mano prantsusõ ja hispaania kiilt. Olõ kõgõ inämb tõlknu saksa, hispaania ja prantsusõ keelest.
Mändse omma olnu kõgõ huvitavamba ümbrepantu as’a?
Mullõ kõgõ tähtsämb ja ligemb saksa luulõtaja om Heinrich Heine. Prantsusmaalt vast vanast klassikast Victor Hugo luulõtusõ.
Baudelaire ja Prevert omma kah mu jaos tähtsä. Hispaaniast vast Federico Garcia Lorca ja Portugalist Fernando Pessoa. Ma olõ tõlknu üle 100 luulõtaja luulõtuisi.
Kuis ti «soomõpoisis» saiti?
Ku sakslasõ naksi eesti poissõ mobilisiirmä, sis pall’o es taha saksa mundrit sukugi.
Suumõ pagõsi üle 3000 poisi, noist tetti eesti rügement. Näist 2000 tulli perän tagasi ja naksi saksa sõaväe poissõga vinläisile vasta. Nii omgi, et ku veteraani kokko saava, sis saksa ja soomõ sõaväe poisi tundva, et iks omma relva-vele. Vinne sõaväe poissõga kah õkvalt vainu ei olõ, selle et nä vaesõkõsõ võeti jo kah Vinne väkke vägüsi, a relva-vele nä kah nigu ei olõ... Sääne väiku vahe om. A vast 20 aastat tagasi istsõmi Ähijärve veeren tulõ man. Võtsõmi viina. Kats sõaveteraani mugu tsinglivä.
Üts ütel’: sa olõt fašist! Tõnõ: sa olõt kommunist! A sis nä jäivä väega purju. Võtsõva tõnõtõsõl kangli alt kinni ja lätsivä nigu kats velle ilustõ kodo.
Kas soomõ presidendiga oll’ ka Soomõ sõaväen olõkist juttu, ku tä ilda aigu külän käve?
Soomõ president oll’ kuulnu, et ma olõ Soomõ sõaväen olnu. Noid veteraanõ vast 200 viil om alalõ. Ma nigu kiränik kah, nimi oll’ tälle tutva. Kõnõlimi kõgõst: poliitikast, aoluust, elost. Tedä huvit’ seo talu aolugu, kuis tuu meile sai. Mu hää mõtõ oll’ tuu, et tä tammõ istutasi ja tuu sai tettüs kah.
Kuuli, et ti olõti ka väikut viisi selgeltnägijä: 1968. aastagal Mehhiko olüpiamänge aigu ütliti hummogu, et täämbä hüppäs niigri ütessä miitret kavvust ja õdagu oll’gi ilmarekord käen: Bob Beamon 8.90. Tõnõkõrd «näiti» är, miä poodist tulnul tütrel kotin om?
Jah! Oll’gi! Ütli är jah, et oll’ Rumeenia kängä ostnu! Ja sis ütskõrd sõidimi autoga, mu kadunu ämm oll’ üten ja latsõ kah. Ma ütli, et pankõ tähele, nüüt lätt kumm lahki! Õkvalt läts’ki! Kuis nä sis vansõva minnu, et mul sääne võim om!
Ülikoolin viimätside kursuisi pääl tull’ hulga eksämit tetä. Olli sedeli ja numbri pääl.
Kava oll’ kah, kon teema är nummõrdõdu. Ma panni tähele, et võta tollõ numbri, midä ma taha. Inne eksämmi naksi nimme kaema, määnest taha. Egäs juhus opsõ muidugi kõik numbri är, a tuu üte sis esieränis häste. Egä kõrd võtsõ seo! Lõpõtigi nii, et piaaigu kõik olli viie. Ma esi es imestägi lõpus inämb, et võta õkvalt tuu numbri. A kiäki ei usu!
Mõnõl inemisel omma sändse võimõ ja mõnõst või ka nõid saia. Mu võimõ tulõva vällä luulõtamisõ pääl, ma esi arva. A mõistus om mu jaos iks tähtsämb ku naa sändse nõiavõimõ.
Midä huvitavat om tiika Karulan juhtunu?
Ku mi naasõga edimäst kõrda päält sõta, 1960. aastil tullimi seod kanti kaema, sis Vana-Hauka talu muru pääl olli maamehe. Et sääl talun oll’ telefon, sis küssemi, kas võimi telefoniga kõnõlda. Mehe hiitü nii är: nimä olli minemän Linnajärve pääle nuuta tõmbama, a tuu oll’ kõvastõ är keelet. Näile oll’ selge, et mi katõkõistõ olõmi inspektri ja olõmi tulnu näid kinni võtma.
Ku tull’ vällä, kes mi olõmi ja et mu naanõ om kunaginõ Mäe-Konnu talu perretütär, sis ollimi kõrraga hää sõbra. Tõmbsimi nuuta kuun ja nä tõiva koskilt ka hans’apudõli vällä. Miihi hulgan oll’ ka kohalik hää süämega partorg, Priimets oll’ nimi, must tsipakõnõ vanõmb oll’. Ildampa kiäki kaivas’ tä pääle, et tä oll’ saksa sõaväen olnu ja sis suurõ käräga visati tä parteist vällä!
Kas om parõmb juttu aia külämehe vai väega koolitõt tiidüsemehega?
Ull’õ om harituisi miihi hulgan kah hulga. Lihtside miihi hulgan väega ull’õ ei olõki vast: näil om sääne maamehemõistus. Ma pelgä, et harituisi miihi hulgan om iks ull’õ inämb... Nä omma uhkõ, et omma korgõlt haridu, a haridusõst om veidü! Vot süämeharidus, tuu om vajalik!
Mändside tähtside inemiisiga olõt kokko trehvänü?
Ma mõtli õkvalt, et kas nii tähtsät inemist olõ viil nii lähükselt nännü nigu Soomõ president? No Eesti president Meri oll’ mul ka hää sõbõr ja tan Soral mitmit kõrdu külän käünü.
Dalai Laama aus pei ma väiku inglüsekiilse kõnnõ, ku tä Tartun käve. Akadeemiä aokirä jaos ollimi üte timä artikli tõlknu, andsõ tälle tuu numbrõ. Tä tennäs’ ja pitsit’ kätt. Sõs ma tundsõ õkvalt müstilidselt, et seo om üts suur miis, üts pühä miis.
Tuud ma pandsõ pahas, kuis üts ull’ keriguopõtaja – opõtajidõ siän om kah ull’õ – õiõnd’, kuis üts budausulinõ miis saa mi Pühäjärve õnnista. Ma olli külh väega õnnõlik, et seo tõtõst pühä miis mi Pühäjärvele uma õnnistusõ and’.
Hinnäst piä ma lutõrlasõs.
Tan Karulan om torõ keriguopõtaja (Tanilasõ Enno – UL).
Millest om tahtminõ kirota?
Kõgõ inämb om süäme pääl, et ärke viriske nii pall’u! Mõtõlgõ tuu pääle, millest mi päsnü olõmi ja tuu oho pääle, mis meid luuras!
Tuu olõ-i jo kohegi kaonu. Olkõ rahul, et meil uma riik om. Tuu riik, mis inemise tegevä, ei saa kunagi olla paradiis. Massa-i rüüki, ku valitsus ütte-tõist võlssi tege. Taa om iks mi valitsus, mi piämi tedä tugõma ja ku ka valitsust kritiseerimi, sis ei tohe sõimada, hõelas minnä.
Midä tahat viil elon är tetä?
Uus-Meremaal olõs tahtnu kävvü, mu esä om matõt sinnä. Sõa lõpun sai tä Läände pakõ, sõit’ tüüle Uus-Meremaalõ ja jäigi sinnä. Imä jäi latsiga siiä maaha. Olõ uurnu maoori kiilt, taa om illos kiil ja kõla poolõst veidikese eesti keele muudu. «Hää» om maoori keelen «pai». A taa reis om mullõ joba üle jõu.
Väiksemb unistus om, et saasi mõnõ artikli vai raamadu valmis.
Küsse Harju Ülle
| | |
|
|
|
