| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Mõtsaveli and’ häiret | | | | Saarõ Evar | | | | | | Taa luu kõnõl’ mullõ Mõtsa Helmut, kinkalõ taad oll’ kõnõlnu kadunu Tähe Karla Sõmmõrpalo vallast Mäeküläst.
Tuu oll’ vast nelläkümne viiendä aasta süküs. Karla, mõtsaveli nigu pall’o muuki tuudaigu, astsõ Osola ja Sõmmõrpalo vahelidsõ mõtsatii pääl, ku kuuld’ autu jõrinat.
Hain oll’ loho kottal häste likõ ja tä es viisi tii päält kõrvalõ minnä, kes tan iks sõit, või-olla kooperatiivi massin. Kõrraga tull’ käänü takast vällä Vinne sõaväe veomassin soldanidõga. Edimält oll’ hiitümine suur. A sõs naas’ Karlal pää tüüle. Ku ma nüüt kõrvalõ putka, sõs saava nä kõrraga arvo, et midägi om kahtlast ja tulõva takan.
Mällipalo om küländ valgõ mõts kah, tan ma näide iist är ei joosõ. Vaia rinnaga pääle minnä! Nii otsust’ Karla ja naas’ autolõ vasta juuskma. Esi rehkse kässiga, rüükse appi ja kobist’ vehkmise päält püssä kah mäntli alt ola pääle.
Ku nä tõnõtõsõ kottalõ sai ja autu kinni pidi, naas’ Karla läbi tehkmise hädäldämä: «Minke ruttu, mõtsavele omma Osolan sisen! Hävitüspataljoni miihi püüdvä. Tõsõ omma jo vast kõik tapõdu, ma ütsindä sai viil tulõma!»
Muidoki ei saa pääle kaiõn arvo, määne vinne vindiga nolk om mõtsaveli ja määne hävitüspataljon. Autu soldanidõga pand’ tävve lauluga minemä ja Tähe Karlal oll’ aigu pakku minemises küländ.
Ku Osola pääl es olõ kiäki mõtsavelli nännü, saiva vindläse arvu külh, et näid oll’ nõnast veetü ja sõidi mõtsa vahelõ tagasi, a mõtsaveli oll’ jo üle suurõtii Kurõnurmõ mõtsu poolõ minemä plaganu.
Muidu es olnu taa lugu kõnnõväärtki, a es lää puult aastat, ku 13. paastukuu pääväl 1946 tulliki mõtsavele suuri jõudõga Osolalõ sisse, võti pääväs aos võimu üle ja tapi är suurõ hulga nõvvokogo aktivistõ. Ku tuust Võrolõ teedä anti, oll’ täütevkomitee miihi edimäne mõtõ, et kas jäl tege kiä ulli nall’a vai.
Taa om tõtõ jutt, ku nüüt Tähe Karla es võlsi, selle et Helmut kunagi ei võlsi ja hindä iist ma või kah vastuta.
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | Hõõgvein
Miis naas’ laadust kodo astma. Tä olï Tal’na karastusjuukõ lahvkast pudõli kurõmar’aveini ostnu. Et astu olõs jõudsamb, lask’ üle pudõlisuu veinikeist. Laadu pääl oll’ üten tutvidõga kah juudu. Miis tundsõ, et om peris är väsünü.
Istõ tii viirde puhma ala puhkama, a silm vaiu kinni. Sääl tä sis lämmä päävä käen magasi, vallalinõ veiniputõl kõrval. Tutva noorigu trehvsi tiirata piten müüdä minemä.
«Kae no Karlat, tege tan hõõgveini!» naard’ üts noorik.
«Peräkõrd vii kodo naasõlõ!» itsit’ tõnõ vasta. «Ja saa uma kosti iist tulidsõ mus’o,» hõigas’ edimäne suurõ naaruga. Jo nä tuud naist väega häste tiidse, et asi näile nall’a tekk’!
Kokkohoitminõ masu aigu
Tuu leti man, kon naisi ilosas tegemise kraami müüdi, tüüneli pall’o egän vannusõn naistõrahvit.
Üts tütrik and’ kogõmalda vanõmbalõ daamilõ poksu vasta näko. Tütrik hiitü väega är ja naas’ andis pallõma. Daam ütel’, et olõ-i hätä midägi.
«A ku olõs silmä sinitses löönü!?» hädäld’ tütrik. «Sis olnu õs mul vaia silmäluukõ võõpamisõ värmi osta. Tuu om jo suur kokkohoitminõ masu aigu!» rahust’ tedä vasta silmnäko saanu provvakõnõ.
|
|
|
|
