Nummõr' 186
Hainakuu 28. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Pildinäütüs Võromaa latsi juttõ perrä
  • Uudissõ
     
  • Võro ja tõva keele vägi ütenkuun suurõ lava pääl
  •  
  • Tulkõ Oravilõ Kaika suvõülikuuli!
  •  
  • Kõivu Madis sai kanepidse hammõ
  • Elo
     
  • Hurda Jakobi jalajälgi pite
  •  
  • Kikkaseenekuning lää-i kodo veidemb ku viie kilo siiniga
  • Märgotus
     
  • Rosenbergi Ivar: Põllumajandus ei saa ilmangi otsa!
  •  
  • Mi taha-ai Karulalõ Otõmpääd!
  • Ruitlasõ jutt
    Perämine külg
     
    Mi taha-ai Karulalõ Otõmpääd!
    Vana Võromaa inemise piässi hinnäst kokko võtma ja vasta nakkama, et mi ilosit kotussit är ei häüsendedässi
     
      
     
    Elleri Kalle, võrokõnõ 
      
    Karulan ni seo-nimisen rahvahuspargin om seo aoni küländki kõrd olnu. Vahtsit huunit om lubat eihtä õnnõ vana kotusõ pääle, vähembält hundament piät olõma, ilma ehitüslupa saa-ai.

    No ostõ sis rikkapoolõ miis, Tamming nimi, Vahi-nimelidse kotusõ. Taa om õkva järve veeren, tükükene maad Ähijärve kunturist lõunõ poolõ. Seost kotusõst om teedä, et vanast olli sääl mõisa järvevahi. Kae, järvevaht oll’ nigu mõtsavaht, õnnõ timä ammõt oll’ järve ja kallu kaia, ei sis mõtsa, puud, egä mõtseläjit.

    Üts ettevõtja vai säändene miis, eläs tä peris lähkün, sai hinele tuu Tammingu käest poträtsigu vai umbõs säändse ammõdi ja alost’ ilda aigu tüüga. Taa olõs kinä ja illos olnu, ku õnnõ õkva ei olõs tuud kopa ja muu jovvulidsõ mekanismi ja tougat inämb-vähämb kogo kotus unikulõ. Sääl om sis segähüs maakivvest, savikivvest, puu- ja klaasitükest, kogo seost vanast kraamist, mis iks jääs vana kotusõ pääle videlemä.

    Või olla õlitsit lupardit, plastmassi, värmipurkõ ja muud säänest. Ku seo tougatas järveviirse suu pääle – nigu om pelädä, õt tetäs –, sis säält immitses aastakümnit vihha järve.

    Taasama lugu om imähüsplatsiga (imbväljak) , miä om tett paiga pääle. Kaitsõalodsõ järve veeren es tohtnu muiduki ülepää imähüsplatsi tetä, muido päses tsolk järve.

    Sis ütles taa mehekene, et huunõ olli nii määnü, et näid tasu-õs praavita. A sis tulõ küstä, et kost saiva naa ilosa pedäjäpuu, mis omma vannust palgõst saet ni küttes lahut!

    Või olla, õt viil kõgõ halvõmp om seo, et kopaga om järveviirne suu vällä ammutõt. Ähijärve-sugodsõ järve man olõ-õi seo külh lubat.

    Nii om häötet ruuturvast, maapõrmu (huumus), hukat vanna hüäd eihtüspuud, är lahut kats hoonõht, miä olli riigi puult väärtüslises tunnistõdu.

    Karula hoitmisõ ütisüs võtt’ taaperäst kuunolõki kokko. Esitimi nõudmisõ vallavalitsusõlõ: ehitämine õkva piätä, taad inämp, et üttegi lahkmisõlupa olõ-õi vällä ant. Sama kõrraga tahami, et keskkunnainspektsioon olõs as’a mano puttunu ja as’atundjil lasnu kõik üle kaia.

    Kõgõ inämp mi pelgä, et ku seol mehel ni timä potrütsikil asi hõlpsalõ kõrda lätt, sõs om tii valla tõisil.

    Kuis sõs asi või käändä, saa egäüts Otõmpääl kaeman kävvü. Seo oll’ viil nätäl tagasi, ku sõidi tutvidõga säältkandist läbi. Ilm oll’ lämmi ja tull’ tahtminõ tutvidõ latsõ järve tsusada. Mul oll’ meelen hüä järvekene, Inni Vidrike lähiksel. Sääl oll’ õkva latsilõ sündsä tsukõluskotus, liivadsõ põh’aga. Sinnä käve tsuklõma mitmõ külä rahvas.

    A kos sa no! Kostestki päse-ei järve mano, egäl puul om aid iin ja sildi «Eravaldus».

    Kümnit maiu om ehitet. Eesti riigin piäs olõma õgamehe kallasraa säädüs, et inemine piät viikogo viirt pite kõndi saama. Otõmpääl tuu massa-ai. Määne om taa maastigukaitsõala mõtõ sääl, saa-ai joht arvu.

    Väiku munamägi ku kogo rahva illos ja pühä kotus om häötet. Tsuklõma saa maainemine minnä kas umma lumpi vai Pühäjärve plaads’a pääle. A sääl om inemiisi täüs, olõ sis nigu räime pütün.

    Karulan oldas taad miilt, et Karula piät jäämä Karulas, seo ilma ao Otõmpääd ei taha!

    Sama võidõlus käü aastit joba Haanin, Haani mehe taha ai Otõmpääd kah hindä mano.

    Võro inemise üle vana Võromaa piässi hinnäst kokko võtma ja vasta naama, et mi ilosit kotussit är es häüsendedänü.

    Ku vasta ei saisa, sõs tulõ taa, kedä Otõmpääl näemi. Seo oll’ jo umbõs samasugamanõ kotus ku Haani vai Rõugõ ümbrekund vai Krabinukk vai põh’apoolinõ Karula, a vet määne tä om nüüt!

    Üts asi viil. Om säändsit mi ummi inemiisi, kiä avitasõ üten. Nää saasõ külh kõrras rahha, a kah’o om suur tõisilõ ni lõpus või kannahta saia ka näide pere.

    Nigu seo miis nüüt Ähijärve Vahil! Seo kõrd naka-ai tedä tan nimmama, a ku tä säändse as’aga viil piäs toimõ saama, sõs tulõ tä külh häütulpa köütä!


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!