Nummõr' 185
Hainakuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tetäs Teppo lõõdsamuusõum
  • Uudissõ
     
  • Soomõ president opsõ võro kiilt ja istut Kaalepi Aini moro pääle tammõpuu
  •  
  • Hurda Jakobi 170. sünnüaastapäiv
  •  
  • Ammõdikett Kaika suvõülikooli vidäjäle
  •  
  • Tõnõ raamatupäiv Kanepin
  •  
  • Kalamehe trehväse Võõpson
  •  
  • 4. hainakuu pääväl kõrrald’ Karula hoiu ühing Ähijärve veeren savvusanna-teemalidse päävä
  •  
  • Tulõ Vahtsõliina kihlkunna sugupuiõ näütüs
  • Elo
     
  • Villäkasvatus om kunst
  •  
  • Paganamaal vahtsõt lustitükkü kaeman
  •  
  • Niitjä saiva võidus kodoeläjit
  • Märgotus
     
  • Inemise, olkõ valvsa!
  •  
  • Võrokõsõ süä kisk tõisi avitama
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämine külg
     
    Kunnaeksäm
     
    Läti Vaike
     
     
    1961. aasta hainakuu lämmide suvõilmuga kävemi sõbrannaga lõunavaheaol jõkkõ tsuklõma.

    Ütspäiv ollimi joba viist välän, tahtsõmi veidü päivä võtta, ku Listaku pernaanõ tull’ joosuga ja nakas’ seletämä: «Lats’kõsõ, mul pahandus, lehmäkene haigõ.

    Udarapõlõtik. Tohtrit mitu tükkü käünü, üts käsk üte as’aga määri, tõõnõ tõõsõga, a parõmbas ei saa kuigimuudu.»

    Mullõ tull’ miilde, et imä tegi säändsel kõrral udaralõ hapnõ piimä kompressi. Pand’ hapnõ piimä paksõmba linatsõst rõivast kotikõistõ ja hoitsõ tuud ümbre udara. Veitkese ao peräst läts’ piim kohopiimäs. Nii iks mito kõrda.

    Viil olli kuuldnu, et hoitas kunna haigõ udara pääl. Ja nii ma ütligi: «Hapnõpiimä kompress om hää, a kunna hoita pääl viil parõmb.»

    «Kunna?» imest’ pernaanõ. «Kas sa olõt hoitnu?» Muidogi es olõ, a ütli, et mis tuu sis õigõ om? «Latsõkõsõ, kaemi, vast lövvämi kunna, ja sa sis hoiat?» küsse pernaanõ.

    Mul nakas’ pää ümbre käümä ja jala värisämä. Esi mõtli, et olõ uma suumulgu peräst hätä nännü ja nüüt jälki. Kunnõst tiidse ma niipall’o, et omma külmä ja nilbõ.

    Kolhoosi hainatalossõ aigu tahtsõva mehe mullõ kunna kaala panda, tuusama väiku as’a peräst, et ma näide viinapudõli hainakuurmahe tsusksi. Joba olliki kunna jala mu kaala pääl, a kiäki kas säältsamast kambast vai kavvõmbast ütel’: «Jätke mu pruut rahulõ, näeti külh, kuis tä pelgäs!» Niimuudu ma pässi tuukõrd, a nüüt olõ õs pästjät kostki luuta.

    Kõndsõmi sõbrannaga kavvõmbalõ puhmõ vahelõ ja saisõmi sääl. Sõbranna arvas’, et lasõmi jalga. Es tihka tuud kah tetä, väega tutva inemine. Tullimi tagasi ja ütlimi:

    «Olõ-i siin kunnõ.» A nii ku pernaanõ hindä ümbre käänd’, haard’ haina seest kunna ja pand’ põllõ sisse. Esi ütel’: «Läke nüüt, mul lehmäkene tan saman puhmõ var’on.»

    Lätsi pernaasõl takan ja sääne tunnõ oll’, et olõ nigu tõsõn ilman. Tuud tiidse, et õkva piät ma tuu jälle eläjä peio võtma. Lehm saisõ puhmõ vahel, pää noron, ja mul nakas’ täst väega hallõ.

    Pitsidi silmä kinni ja haari pernaasõ põllõst kunna. Igäväne vastik! Ma küksi maaha ja lasi kunnal udarat piten ronni. Kunnalõ tuu asi miildü, arvas vast, et om kivi pääl päävä käen.

    Ma sai kah nigu siiä ilma tagasi ja lasi kunnal mitu kõrda üle udara kävvü. Ku kunn joba hääs kuumas läts’, lasi tä haina sisse vallalõ.

    Tüüpäiv es olõ viil läbi saanu, ku pernaanõ saisõ kantselei ussõ pääl ja ütel’: «Hää uudissõ, lehmä utar pall’o pehmemb.» Hää oll’ säändsit sõnno kuulda. Pallõl’, et tulku ma viil õdagu kah ja hoidku viil.

    Käve viil mitu kõrda ja lehmäl sai utar terves. Pernaanõ küsse, mis taa masma lätt?

    Ütli, et mitte midägi: taa oll’ eksämitüü.


     
    Tossu Tilda pajatusõ
     
    Suur sipõlgas ja kontrabassiga kala
     
    Timahava talvõl inne vabariigi aastapäivä käve Võro valla ansambli Vannamuudu – laulja ja pillimehe – kontsõrti andman Lõuna-Eesti huuldõkeskusõn Hellenurmõn.

    Päält esinemist oll’ Võromaa-küläliisile katõt laud hää ja parõmbaga. Kostitajidõ hulgan oll’ ka huuldõkeskusõ juhataja herr Sipelgas. Timä oll’ väega suurt kasvu miis.

    Ku oll’ joba tükk aigu istutu, saistas’ Vannamuudu kontrabassimängjä Kala Valter pistü, läts’ Sipelga mano ja ütel’: «Ma olõ Kala. Ma olõ uman elon pall’o sipõlgit nännü, a nii suurt näe edimäst kõrda!»

    Herr Sipelgas es nakka kah kokutama taa jutu pääle, timäl oll’ vastus nigu varnast võtta:

    «Ma olõ kah uman elon pall’o kallo nännü, a edimäst kõrda näe säänest, kiä mäng kontrabassi!»


    Kon om Võron rõõmõ maja?
     
    Päält neläkümne aasta tagasi, ku Võron sai valmis latsiaid Okasroosike, ilmu Võro lehen artikli vallategemispidost. Vallalinõ naisaokiränik oll’ kirotusõ päälkiräs märknü «Avati rõõmude maja».

    Üts vigurit täüs meesterahvas, ku oll’ joonu, tükse tälle tutva aokiränigu küle ala ja selet’: «Ma loe lehest: «Avati rõõmude maja». Oi ku hää, lää esi kah õkva sinnä!

    Nakka lugõma, a sääl om jutt kõgõst latsiaiast... No kuis või niimuudu ausit meesterahvit pettä?!»


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!