Nummõr' 185
Hainakuu 14. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Tetäs Teppo lõõdsamuusõum
  • Uudissõ
     
  • Soomõ president opsõ võro kiilt ja istut Kaalepi Aini moro pääle tammõpuu
  •  
  • Hurda Jakobi 170. sünnüaastapäiv
  •  
  • Ammõdikett Kaika suvõülikooli vidäjäle
  •  
  • Tõnõ raamatupäiv Kanepin
  •  
  • Kalamehe trehväse Võõpson
  •  
  • 4. hainakuu pääväl kõrrald’ Karula hoiu ühing Ähijärve veeren savvusanna-teemalidse päävä
  •  
  • Tulõ Vahtsõliina kihlkunna sugupuiõ näütüs
  • Elo
     
  • Villäkasvatus om kunst
  •  
  • Paganamaal vahtsõt lustitükkü kaeman
  •  
  • Niitjä saiva võidus kodoeläjit
  • Märgotus
     
  • Inemise, olkõ valvsa!
  •  
  • Võrokõsõ süä kisk tõisi avitama
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämine külg
     
    Villäkasvatus om kunst
     
    Saarõ Evar
        
     
     
    Oidermaa Erki näütäs kolleegele, mink poolõst vahtsõnõ külvik vanast parõmb om Vanaesä traktorist sai talopidämine algusõ 
        
    Oidermaa Erki (36) om vana Võromaa kõgõ suurõmb siimnevillä kasvataja. Võro taloliit om ilda aigu saanu vahtsõ takasttõukaja Parvõ Marika ja timä om kõrraldanu külänkäügi Oidermaa tallu Vilustõn.

    Talomehe tahtva nätä, määndse nuu sertifikaadiga siimne põllu vällä nägevä, mink villä nä sügüse ja keväjä osta saava. Neli vai viis kruuni mass kilo, sõs piät jo ka kvaliteet hää olõma. 9. hainakuu pääväl om paiga pääle tulnu uma paarkümmend tõsist talunikku.

    Oidermaa Erki kadunu vanaesä Elmar tekk’ Veriora sovhoosin hainajahhu. Ku erästämises läts’, sõs tull’ vällä, et rohujahuvabrik ja küünü olli timä talo maa pääl.

    Nuu küünü omma seoniaoni sobiligu siimnevillä hoitmisõs. A vanast rohujahust om ehitet mitu kõrda korõmb hoonõ, kon om seen kolm kuivust ja kats villä vastavõttu.

    «Nikagu 170 hektärini mi kuivssi kõik villä taa pleki pääl,» näütäs Erki vanamuudsat kasti. Parhilla om talul 1000 hektääri maad harri ja ku kats New Hollandi kombaini päiv läbi pesvä, sõs aetas vili kõgõpääst Petkusõ õhutusõga punkridõ sisse, kost lätt edesi kuivustõ. Ka kuivusõst vällä laaditas vili punkridõ sisse, kost om hää kipõlt käru täüs laskõ.

    «Erkil oll’ naidõ punkridõga õnnõtus kah,» tiid Musta Lembu (Lempo), Peede talu peremiis Sarust kõnõlda. «Konstruktsioon es piä vasta, täüs punkri sattõva alla ja vahtsõnõ Valtra traktor üten käruga jäi alla. Kabiin oll’ kapotiga tasa. Erki esä oll’ õnnõs õkva traktorist vällä tulnu ja kavvõmbalõ jalutada jõudnu.»

    «Oll’ jah õnnõlik õnnõtus,» ei tii peremiis as’ast salahust. «Kaegõ, tuu sääl om taasama traktor. Parandimi är. Tuust oll’ hää, et mootor jäi terves. Valtra mehe kah imesti, et kuis näide traktor keskest nii kõva oll’, et säändse paugu pääle poolõs es murru.»

    Halvastõ tettüid massinit peremiis ei kannata

    Tüükota kütetäs Oidermaa talon villäprahiga. Timahavva nakkas villäprahi katla ka kuivusõlõ vunki manu andma. Katla omma ostõdu Soomõst.

    Halvastõ tettüid massinit Oidermaa Erki ei kannata. A huupi tä kah ei olõ investiirnü.

    Kõik mitu tuhat tonni siimnevillä omma läbi puhastõt vana Ida-Saksa Petkus K-531ga. «Tege hää tüü ja ma piä jo talvõl ka miihile tüüd andma,» om peremehel põhjõndus olõman. Tuulaja tüütäs üü ku päävä, puhastaja miis pidä platsil kah silmä pääl – sääne om Oidermaa Erki rehepapitarkus.

    Parhilla valava tüümehe vahtsidõ punkridõ alussit. «Kas sa mõtlõt naa punkri koristusõs valmis kah saia?» küsüs üts kolmõst Servä-poisist (Kurõnurmõ kandi talomehe). «No ma olõ plaani võtnu, et kuus päivä lätt üte punkri kokkokruvimisõs,» ütles Erki. Kõik kolm Servä-velle hirnva naarda: «Edimädsega võit kimmäle kats kõrda pikembä aoga rehkendä. Tõsõga lätt joba rutõmb!»

    Nurmi kaeminõ käü niimuudu, et peetäs auto kinni, tuldas vällä ja kaias. Iks kummargilõ ja lähküst, mitte nii nigu suvitaja kaes ilosat taivaviirt ja tuulõ käen lainõtajat kesvä. Peremehel om põlluraamat käen ja tä lugõ säält ette, midä üte vai tõsõ villäga om tettü, ku pall’o väetüst pantu, määndsit mürke pantu.

    Noorõ talomehe paistusõ tundvat kõiki keeroliidsi sõnnu ja kõnõlasõ üten. Saarõ Evari täpne arusaaminõ lõpõs är sõnnu «Lintur» ja «tsee-tsee-tsee» man. «Lehetäid om pall’o,» tsuskas kiäki tark. «Jõgõvalt üteldi, et õkva tulõ lepätriinu vällä, ei olõ vaia pritsi!» hõikas Musta Lembu vasta. Einoh, tõtõst es olnu vaia nii pall’o pritsi, ku tuud näütüses Saksamaal tetäs.

    Keskkunnasõbraligu toetusõ korõmba määrä saaja ei tohi näütüses kõrrõkõvõndajat vai ccc-d panda. A siimnekasvatusõn tõistmuudu ei saa. Madalas pritsmäldä vili pandas 70tsentneridse saagi man nii halvastõ maaha, et tuust ei saa muud ku eläjäsüütä.

    Mahhetalunigõ siimnevillä jaos omma tõsõ sordi. Ütte vigurist talvõnissu Briljant näüdätäs ka meile. «Es tiiä, et taa om nigunii lühkü kõrrõga sort,» kõnõlas Erki.

    «Panni ccc-d ja nüüt jäi tõnõ hoobis lühküs.» Mõnõ kõrrõ omma suurõst lühküstahtmisõ ponnistusõst hoobis segi lännü ja viimädse sõlmõ inne pää luumist allapoolõ kiirdü käändnü. Keemiä jõud om iks suur.

    Servä Kusti ja Paulusõ Janek löüdvä üte tritikunurmõ seest ütsigu tuulõkaara. «Ai, nüüt pandas sinnu lehte, et oll’gi tuulõkaar!» omma nä uma terävä silmä üle armõtudõ rõõmsa. Peremiis kutsutas aru andma. A rehepappi ei olõki nii lihtsä vabandama sundi. «Taa om Saksamaalt tuud seemen, siimnega om tulnu,» ütles Erki ja nakkas tuulõkaara vällä kaksama. «Võta juurõga, võta juurõga!» opatas kõrvalt.

    Egä põllumiis tiid, ku jälle asi om tuulõkaar. Kaksat tä poolõs, aja vahtsõ võrsõ, kaksat vällä ja jätät põllu sisse videlemä, siimne saava iks valmis ja tulõva villä sisse. Õnnõs ei olõ Oidermaa talu siimnel tuulõkaaraga tõsist hätä olnu. Tuu om üts vana Võromaa hää külg, et tedä om muu Eestiga võrrõldõn veidü.

    Viimäne nurm Haavapää ja Silminitsa vahel om varajanõ kesev ristikhaina allakülviga. «Ku taa sul varajanõ es olnu, sõs sa tast midägi kätte kah es saanu!» targutasõ põllumehe.

    «Üttegi terävillä ma ju tuu plaaniga ei külväki, et tuust söödävili saassi,» põhjõndas Oidermaa Erki. Ummõtõ lätt tõnõkõrd ka mõni asi vussi ja sõs saa söödävillä nii pall’o, et and tõist õkva minemä sõiduta. Talo uma veoautogi vedä aastan umbõs 4000 tonni villä, päämidselt muiduki kallist siimnevillä.

    Pernaasõ Karmeni tettüt lõunat süümä naatõn kisk jutt villä hinna pääle. Kuis iks saa nii, et vili tulõgi är müvvä odavambalt, ku tä kasvatamisõs kulutuisi om tett? Kas es saanu kokkuostjilõ kuigimuudu survõt avalda, ku kõik kasvataja kõrraga parõmbat hinda uutma jäänü?

    A mitte kõikil ei olõ kotust, kon valmis toodangut hoita. Vili lastas kuivusõst käru pääle ja oldas kellä nellä aigu hummugu kokkoostja man saban, et inne lõunat jälleki tagasi olla ja kombaini pääle karada. Ja ku mõni saagi satu ni tuhandit tonnõ villä hoita, om iks vaia rahha, et pangalõ liisingit ja lainõ kinni plekki.

    Api või olla põllumiihi ütistüst Kevili: mõnigi suurtalonik ollõv joba tundnu, et ku vili Kevilile müvvä ja väetüs kah tuu kaudu osta, sõs või aastaga miljoni krooni ümbre rohkõmb karmani jäiä. Ja perrä jäänü miljonilõ mõistõtas ka Võrumaa suurtalun kõgõ kümme hädätarvilikku otstarvõt löüdä.


     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!