| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Varga pään ei pala müts kah! | | | Üts lihtsämb võimalus varra kokko aia om varastaminõ. Mis tuust, et tõnõ inemine jääs vaesõmbas, pääasi, et hindä vara kasus. Parhilla omma varga jäl huu sisse saanu.
Üts paik, kost midägi ilosal suvõaol iks saat, om kabõlih: värski lillipunt, vaas vai künnel kah asi. Saat umatsidõ havvaplatsi ilma rahalda ilosambast tetä. Vai liinah lillipundi kabõlivärehti man edesigi müvvä.
A ku rohkõmb riskit, saat mõnõ havvaplatsi kõrdategijä rahakotigi hindäle. Om jo juhust, et mindäs prahti viimä ja kott jääs pingi pääle laokilõ, võta õnnõ julgus kokko ja olõtki koti vastnõ umanik.
Sääne asi juhtu aasta tagasi minogagi Ristipalo kabõlih. Sai kalmu pääl mõnõ lilli istuta, tahtsõ künneld palama panda. Koti olli pandnu pingi pääle, mis jäi platsi kõrvalõ tõsõlõ poolõ hekki. Kõrraga kai, et pingi pääl oll’ õnnõ mu jakk, kotti es olõki. Kotih olliva retseptiga ostõdu rohokarbi, kats paari prille, aiakääri, küpär, esiki kortõri võti ja kündle.
Üttege inemist liikmah es näe, es kuulõ ka kellegi sammõ müüdä minevät. Ja ku ma olõs heki takast pistü saistanu, olõs vargal saanu õkva käest kinni võtta, pingi ja mino vahel oll’ õnnõ hõrrõ suvinõ hekikene. Vot siin oll’ külh joba vargal hulljulgõ riskmine! Pidi iks olõma korgõmba katõgooriaga varas, mitte mõni karjääri alostaja käpärd!
Kao man istõva paar naist. Nuu ütlivä, et varõmb olli nännü ütte kahtlast miist, tuu küsünü näide käest juhatust Märksi haudõ pääle. Tuu vast oll’gi varas, a no mis sa iks inämb tiit. Pangah sai õnnõs uma arvõ kinni panda, pangakaart oll’ kah jo kotih. Sai ka rahha viil võtta, et edesi ellä ja kodo sõita.
Aus varas olõs võinu osta mino raha iist ümbrigu ja margi ja mu dokumendi ja võtmõ mullõ postiga saata. A ku pall’o sekeldüisi mul tull’ läbi tetä dokumente peräst ja ruuhilõ vahtsõ retsepti otsi ja apteegist vällä osta!
Vanaesä oll’ mullõ latsõpõlvõh seletänü, et ku tä Tsiberih elli, mõistõti sääl vargalõ umakohut. Mõnõl raoti eski sõrmõ vai käsigi otsast. Üts lambavaras oll’ pant küllä piteh käümä, lammas säläh, esi pidi kõik aig kõva helüga ütlemä: «Ma varasti lamba.» Ja tappa sai nigunii. A mis saa seoilmaaigo tetä? Kas är sõnno, kerigo vandõ ala panda vai selgeltnägijä mano minnä?
Vanasõna ütles, et varas jätt varna saina, mullõ jätse jaki alalõ, hää tuugi! Inemise, olkõ õks kabõli pääl valvsa! Tuu rahupaik ei olõki nii rahulik!
Pärnasti Leida
| | |
|
|
|
