| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
| | |
|
|
| | | Jaanist, takkaperrä | | | | | Ruitlasõ Olavi, gurmaan | | | Minevä nätäl oll’ sõs mi kõigi jaos tuu jaanipäävänätäl.
Jaanipäiv om tulõtõt mehenimest Jaan, miä om täämbädsel pääväl väega harilik: kiä sõs ei tiiä mu vaimsõt essä Pulga Jaani, Raplamaa hõpõkõrri Pehu Jaani vai Vilsandi miist Tätte Jaani. Ku lihtsäle inemisele om jaanipäiv üts kõrd aastan, sõs Pulgalõ, Pehulõ ja Tättele om egä jumala päiv sääne.
Rahvaperimüse perrä om jaanipääväga köüdet egäsugutsit kombit ja uskmiisi.
Näütüses üü päält jaanipäivä ollõv selle esieräline, et sõs om võimalik löüdä käkitüt varra.
Hariligult pidi Vanakurat vai Juudas just seol üül rahapaa vällä võtma ja rahha kuivama nakkama.
Ja kõgõ kimmämb tuud rahakuivamisõ kotust üles löüdä ollõv kaia ümbretsõõri läbi kirstulavva seen olõva ossamulgu.
Egas täämbädses pääväs midägi muutunu olõ-i.
Vanakuradi asõmõlõ om tulnu Viinakurat ja Juuda rahvus om valusahe inemiisile selges tett: Juudas om ruutslanõ ja vastapiten perimüsele ei kuiva tä rahha, a hoobis mõsk teda Swedpanga ja Sebi rahapaton.
Lihtsä inemine saa tuud nätä tõtõst õnnõ läbi kirstulavva seen olõva ossamulgu ja mitte elosast pääst.
Tõnõ uskminõ oll’, et kes jaanitulõlõ ei lää, tuul lätt tarõ palama. Tuli pidi andma tulõvas aastas jõudu ja rammu ni võtma laiskusõ kuntõst.
Timahava võisõ süämerahuga tulõlõ minemäldä jättä, ku sunduslinõ savvu-märgüandja lakkõ om kruvit ja elo om jo niigi kipõs aet, kõik aig niigi tuli persen palas, kost sa tuud aigu võtat, et laiskust kuntõ sisse laskõ!
Viil usuti, et uppunuisi henge tulõva vii alt vällä ja pidävä lainidõ pääl tandsu lüvven rõõmupito.
Ohh... ma andnu pall’o är, ku ma viil kõrra Alendri Urmasõ kontsõrdilõ saanu, a kontsõrdipaigan ma rõõmupito es kujotanu...
Viil pei jaaniüüse nõia pito ja kiä jaaniüül är nõiuti, tuu inämb needüsest elo seen es päse. Kõgõ hariligumb nõidus om olnu inemise soendis muutminõ, minkperäst ma usu, et Etkärri ja Andsipit inämb inemiisi sekkä tagasi tuvva ei saaki...
Kõgõ parõmb jaanipido om olnu õks sõs, ku pito kuun Jaaniga pitä olõt saanu. Vähämbält ütte Jaani pidänü egä inemine Võromaal tundma, et hääd pito kõrralda.
Selle ma seo aasta gurmaanitsigi: perre tsõõrin, Pulga Jaani laulõga, tasatsõhe Viinakuradi seltsin.
|
|
|
|
