| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Eläjide ja tsirkõga üten | | Ku susi piäs platsi tulõma, sis olnu külh liig mis liig! | | |
| | | | | | Nõlvaku Kaie, Mõniste kandi inemine | | | | |
Olõ tähele pandunu, et mõtsaeläjä omma viimätsel aol julgõbas, õkva ülbes lännü. Ja ega tsirgu kah enämb ei häbendele, tahtva õkva inemise lähkül olla ja juttu aia. Pesä ja poigõ peräst enämb nii ei pellädä.
Jo nä tiidvä ummi õiguisi Euroliidun ja tuud kah, et ega säändsil ullõl ei olõ püssä egä kurjõ mõttõid, kis keväjäst ilda sügüseni kõik uma vaba ao ja raha tuu pääle kulutasõ, et koskil liinainemise mõistusõ perrä peräpõrgun uma vanavanõmbidõ majja kõrran hoita, haina niitä ja käpile pindre pääl ukõrda.
Nuidõ karvatsidõ ja sulõliisiga saa muiduki hirmsadõ nall’a, a mõnikõrd om õks peris hirmudu kah, esieränis ku piät pümmega minemä sinnä kotussõlõ, kohe minemädä jättä ei saa.
Paar suvvõ tagasi saimi teedä, et maja lähkül enelä-heki sisen omma kähripini hinnäst sisse säädnü. Suvõl es olõ hätä medägi. Aian oll’ unikiid külh ja tikri naksi puhma mant kaoma.
A hullõmb oll’ tuu, ku augusti- ja septembriüüse tuu purõlõminõ nakas’! Peris hull oll’ üüse tuu pääle herädä, et kiäki pia aknõ all hirmsat hellü tege. Tiiät külh, et krandsi suurunõ elläi, a pümmega omma kõik as’a hirmsamba.
Nüüt minevä sügüse targutimi-märgutimi viil õdagu 11 aigu ussõ iin.
Tulõ kõik palli ja kuu oll’ kah suur nigu möläk, ku äkki tekk’ kiäki heki veeren: «Böö!» vai umbõs nii. No mis sa tiit är, om õks hirmudu külh! Arutimi, et kähripini helü tuu ei olõ, vast om kähr kah hindäle aia taadõ elämise sisse säädnü.
Kitsõ omma kõrval nurmõ pääl ammu egäpääväne asi ja repän istõ üts hommuk sanna takan ja es nakka inne astma, ku mi naarma naksi.
Mi maja ei olõ sukugi koskil mõtsa seen, ümbretsõõri omma nisu- ja rapsinurmõ, a eläjä enämb tuust ei hooli, et lakõ om.
A ku ma lats olli, sis oll’ tuu suur uudis, ku kiäki mõtsa veeren kitsõkõist oll’ nännü. Ja rebäst näüdäti meile koolin pildi päält.
Üts suvi tull’ majal katus maaha võtta ja ilmatu aig oll’ sääl kile pääl, miä tuulõ käen linnõl’ ja rabisi. Mi mõtli, et ega tsirgu nüüt aknidõ viilaudu taadõ ja rästä ala pessi ei tii, a vai viil – varblasõ ja muu vähämbä tegeläse kävve tsiuh ja tsiuh kile veerest sisse ja vällä.
Seo talv sai selges, et mõistlik om sainapalgijuppõga üten paar akõnd kah är vaheta.
Keväjä, ku aknõ jo tuudu, halgatu miilde, et ku suvõl tuus suurõmbas lahkmisõs lätt, omma varblaisil nigunii poja pesän ja mis sis tiit. Tull’ nuu «hotellilavva» aknidõ ümbrelt är kisku, et asi näile selge olõs.
Tuu pääle leivä varblasõ mitu päiva maja lähkül puhma sisen hirmsat lärmi. Miis arvas’, et jo nä arutasõ, määne sugulanõ nüüt tõisi hindä manu korteride piät võtma, ku ehitüskruntõga kitsas käen.
Aida kaardõ ala om meil üts vana rippvaas pant. Suvõl omma sääl vahel lilli sisen ollu, talvõs panõmi tsirkõ jaos terri ja suurmit täüs.
Nüüt tull’ vällä, et sinnä omma kah tsirgu pesä tennü ja poigõ süütmän käüti sis kah, ku mi esi sääl istõmi. Hää, et ma kaema es lää, nigu muidu olõ tennü, et kas terä är süüdü omma.
Egäl juhul om niimuudu rõõmsamb olla, ku tõsõ elävä hinge ka ümbretsõõri, kes sinnu ei pelgä.
A tuud ma ütle külh, et ku susi piäs platsi tulõma, sis piät tuu hirmutamisõs vähämbält õhupüssä ostma. Miä liig, tuu liig!
| | |
|
|
|
