Nummõr' 184
Piimäkuu 30. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Maas’ka rikkust tarrõ ei tuu
  • Uudissõ
     
  • Kas järvi pääl marutaminõ tulnu är keeldä?
  •  
  • Illos küläpäiv ilmataadi kiustõ
  • Elo
     
  • Sõamäng staabist kaiõn
  • Märgotus
     
  • Hainsalu Lehte: lõuna puul om aigu ja inemist peetäs inemises
  •  
  • Eläjide ja tsirkõga üten
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämine külg
    Kirä Kaasanist
     
    Hainsalu Lehte: lõuna puul om aigu ja inemist peetäs inemises
     
      
     
    Hainsalu Lehte meelest om luudusõ ni esihindäga olõk inemisele suur kingitüs. Säänest mõnnu lupa kiränik hindäle Põlva mõtsun seenen kävven 
      
    Kiränik Hainsalu Lehte (70) tulõ jutuajamisõlõ, üten Võromaa kodoluu raamat.

    «Seo om üts mu lemmikraamat,» ütles Hainsalu ja ots vällä Põlva kihlkunna kaardi. «Näet, siist Valgõsuu ja Kiidjärve vaihepäält oll’ peri mu imä,» näütäs 68 raamadu autor, kink meelest eski Võromaa mõtsa omma tõsõ helüga ku Põh’a-Eesti uma.

    Kos ti es sündüsiti?

    Koton Haaslavan, sõs ollimi Võnnun ja säält tullimi Tartolõ, ku ma olli katõaastanõ.

    Imä kõnõl’ Põlva kiilt surmani. Timält olõ ma väega ilosit sõnnu saanu, midä olõ ka uman loomingun pruuknu.

    Ütliti Põlvan koolilatsilõ, et ti jaos om eräle lõuna-eesti ni põh’a-eesti tõug?

    Om, om. Lõunõ-eesti tõug om uma. Ku vanast sai Põlva rongiga siinde sõidõtus, sõs sääl pääl oll’ hoobis tõnõ rahvas ku näütüses Elvä rongin. Elvä rongin kõnõliva kõik hirmus haritut juttu, loiva. A Põlva rongin käve egäpäävädse jutu.

    Mul om Põlva surnuaida vanaimä matõt. Ku ma sääl käve, sis mullõ miildü ka poodin kävvü. Tuu oll’ sis joba Põlvan vahtsõnõ suur puut, a sääl es päse kassast ilma läbi, ku suur pikk jutt tull’ inne är kõnõlda (naard). Ütskõrd ma osti säält kängä ja või, miä kõik sai müüjäga är kõnõldus! Kõigil oll’ aigu ja – inemist peeti inemises.

    Ega lõuna puul oll’ jo innevanastõ esi riigin. Põh’a-Eestin oll’ Eestimaa, a mi olõmi jo Liivimaa.

    Kas Tarton om kah kõgõ olnu arvu saia, kiä om peri lõunõ puult?

    Om külh jah. Näütüses Kauksi Ülle tundsõ ma õkva är, sis tä es olõ viil seto naanõ. Tä oll’ õkva kuiki nii armsa, uma ja ausa. Lõunõeestläse ommaki kuiki nii ausa ja kavalusõlda rahvas – taa omgi vast vahe põh’aeestläisiga.

    A võrokõsõ ütlese, et seto om kavval.

    A taa seto kavalus olõ-i halvatahtja! Nä omma tuuperäst, et ello jäiä ja tõsõlõ miildüdä, läbi kävvü, näile rõõmu tetä.

    Kas teil om kah parhilla viil kotust Põlva lähkül vai muial, kohe suvõl minnä?

    Olõ-i inämb alalõ jäänü, kõik om aokeerun kaonu. No sugulaisil külän olõ iks käünü.

    A Põlva mõts om mu kodomõts, kos ma nüütki viil seenen käü. Ku innembi autoga käve, sai pia kõgõ uma neli-viis kartolikorvitäüt siini. Ma tunnõ hinnäst mõtsan häste.

    Ku latsõn Kuurverre uno mano lätsimi, sõs kasuesä kandsõ minno sälän üüse

    Valgõmõtsast rongi päält. Naa üüsedse mõtsa helü... mu meelest Talina mõtsa olõ-i sukugi säändse helüga, sääl naa kipõtii õnnõ undasõ. Ja parhilla kuulõ-i eski merekohinat Kadrioron.

    A Võromaal om taa vaikus ni ütsindüs viil alalõ – taa om suur kingitüs inemisele, taa om suur õnn, ku saat olla luudusõ ni esihindäga. Nii tulõva hoobis tõistsugudsõ mõttõ päähä. Näütüses seenen kävvengi: kõnnit ja kõnnit ja kõnnit nikagu lätt meelestki, midä otsit...

    Võromaal ma panni tähele tuud, et ku piniga mõtsan olt, sõs pini astu-i kusiraudsikidõ raa pääle. Tä tund lõhna ja – tä pidä luku.

    Pini astus kusiraudsikidõ raast üle, a inemine panõ-i tähelegi. Ku pall’o inemise talla all hukka saa, ilma et tä aru annasi, a pini, näet, astus üle. Pinne käest opsõ ma kah mitte pääle astma.

    Mink poolõst om võro kiil esieräline?

    Võro kiil kõlas nii häste! Muiduki, mõnõ Tal’na-kiilse taha-i midägi võro keelest kuulda, et taa ollõv väega hirmsa (naard).

    Säänest vainu lövvüs ka ummi hulgan...

    A või-olla tundva inemise hinnäst süüdü, et olõ-i umma kiilt pruuknu ja umas võtnu ja selle ütlesegi: ah, olõ-i vaiagi! Või-olla tundas ka tuud, et oldas õkva ku suurõst perändüsest valla ütelnü, a näet, nüüt läts’ taa kõik väärtüsligus! Taa sääne kadõhusõ tunnõ või vainu takan olla.

    A pall’o ti esi olti võro kiränikke lugõnu?

    Kolga Raimond pand’ minnu imehtämä, et kuis tä hoitsõ vana Võromaa alalõ umin luulõtuisin. Tä oll’ jo nuur poiss, ku pidi är minemä. Tä elli jo terve elo võõral maal, a luulõkogo päälkiräs pand’ ummõhtõ «Võõral maal kirjutatud laulud». Ja õkva timä võrokiilside luulõtuisiga tulõ kõik taa vana elomuud nii silmi ette.

    Üts laul, miä muka kõikaig üten käü, om Rahmani Jani «Ütle mullõ uma telefoninummõr...» («Kõnõtraat» – UL). Ku taa laulu eesti kiilde ümbre panõt, sõs vaos kõik är. Tähendäs, et taan keelen om iks sääne vägi – kuki kiräkeelengi olõs taa peris hää luulõtus, a siski olõ-i tuu, miä võro keelen.

    Kõiv om mul kõik läbi loetu, tä om esierälidselt hää! Täl omgi taa kiil ja vaim – ku naada taad ümbre jutustama, sõs ei mõistaki!

    Kõivu Madis om ainulinõ miis – ma õkva osta, ku timält jäl midägi ilmus. Kah’o, et täl nii veidü lugõjit om. A miä tetä...

    Ku kiräkiilset teksti loe ma silmiga, sõs võrokiilset ma ütle vaimun vällä. Sõs om keremb arvu saia ja sõs ma tunnõ inämb mõnnu. Kaalepil omma kah väega ilosa murdõluulõtusõ.

    Miä teile Kauksi Üllelt inämb miildüs?

    Romaan «Paat» miildüs väega. Täl omgi ürgtunnõ:ürgimä, esiimä, tä eläski taa malli perrä. Kõik naa luulõtusõ, kasvai «Hanõ vai luigõ», kõik omma väega sügäväst rahvatiidvüsest peri. Kah väega võimas autor.

    Teil om 11 latsõlast. Ku pall’o olti jõudnu olla latsõlatsiga?

    Iks veidü. Mul om 68 raamatut – naid ei kiroda nii muu kõrvalt. Eks naa omma ildamba kirotõdu – ku uma kolm last väiku olliva, sõs naidõ mant saa es suurt midägi kirota.

    Mul sõs egä säitsme aasta takast tull’ raamat. Tuudaigu oll’ üts kirästüs muidoki kah ja ilmutaminõ vilets.

    11 latsõlast om iks hulga:ku vällä läämi, sis piät är jagama, kiä kinka paarin om. Ja suurõmba valvva väikumbit, muido kaosõ är.

    Kas uma latsõ vai latsõlatsõ omma inämb ti latsiraamatit inspiriirnü?

    Latsõlatsil om iks vahtsõnõ maailm, midä näide kaudu löüdä. Mul eläs viis latsõlast Raplamaal ja sääl omma kah keeleküsümüse: kas pang vai ämber. Imäle tuvvas pang, a esäle ämber. Ja sõs nä teiväki vahtsõ sõna: panger (naard). Nii et latsõlatsõki omma keeletundligu, saava taast esierälisusõst häste arvo.

    Kas lugõjidõga trehvämine om kah lõunõ ni põh’a puul tõistõ?

    Jah. Talina puul tiiä-i ma kõrraga, midä sõs iks kõnõlda. Lõuna puul lätt jutt kuiki esihindäst.

    Inemisel piät olõma kodokiil, kodokõiv. Mul oll’ ka Tarton uma kodokõiv sääl Turu uulidsa otsan, kon parhilla katlamaja. Kuki sääl oll’ erämaja, pei ma tuud iks kodokõos.

    Hainsalu Lehte meelest om luudusõ ni esihindäga olõk inemisele suur kingitüs. Säänest mõnnu lupa kiränik hindäle Põlva mõtsun seenen kävven.

    Küsse Allasõ Tiia

     
     
     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!