Nummõr' 184
Piimäkuu 30. päiv
  • TOIMÕNDUS
  • UMA LEHE TEL´MINE
  • ARHIIV
  • PÄÄHÄMÄÄRMINE (reklaam)
  •  
     
    Pääleht
     
  • Maas’ka rikkust tarrõ ei tuu
  • Uudissõ
     
  • Kas järvi pääl marutaminõ tulnu är keeldä?
  •  
  • Illos küläpäiv ilmataadi kiustõ
  • Elo
     
  • Sõamäng staabist kaiõn
  • Märgotus
     
  • Hainsalu Lehte: lõuna puul om aigu ja inemist peetäs inemises
  •  
  • Eläjide ja tsirkõga üten
  • Ruitlasõ jutt
    Kirä
    Perämine külg
    Kirä Kaasanist
     
     
    Sõamäng staabist kaiõn
     
    Peedosaarõ Kaisa
        
     
     
    Poisi saava varustusõ kätte Kättesaadu varustusõ kotsilõ pidi andma allkirä, et kõik kallis kraam iks tagasi jõudnu 
        
    11. piimäkuust pääle tsõõrit’ Võrol Kupõrjanovi pataljoni ümbre väega hulga egäsugumaidsi «laiguliidsi» ja paari päävä peräst oll’ värehti takan perädüpikk joro massinit: 11.–13. piimäkuul oll’ sääl rahuao reservoppõkogonõmisõ «Siil 2» alostus. Ma, tubli Eestimaa patrioot, olli kõgõ tuu seen ja kõnõlõ tsipakõnõ, midä nätä sai.

    Reservoppõkogonõmisõ alostus vai formiirmine tähendäs tuud, et kokko kutsudu mehe – seokõrd nelä kooni säitsme aastaga iist aoteenistüse lõpõtanu reservi arvadu mehe ja Kupõrjanovi pataljoni tüütäjä – jaetas kompaniidõs, andas kätte püssä, süük, rõiva ja saadõtas är mõtsa, kon nä piät kats nädälit vasta pidämä ja sõapidämist opma (vast näiti seo kuu keskpaigan esi kah Sõmmõrpalo ja Urvastõ kandi mõtsu seen laiguliidsi miihi?)

    Pia tuhandõlõ sõamehele jagi kraami Lõuna ringkunna kaitsõliitlasõ Põlva, Valga, Sakala, Tarto ja Võro malõvast.

    Oll’ kuus formiirmispunkti ja üts pääkeskus. Tuu formiirmiskeskus oll’ kotus, kon olli tähtsä ülembä kuun ja sääl istsõ ma kah.

    Selle ma nii pall’o tiiägi, et kõik teedüs juusksõ mu kätte – ma olli teedüssetoimõndaja.

    Mehe pelksi miinipildjat
     
    Sõamiihile kraami jagamisõ man juhtu iks mõni tokõrus kah.

    Näütüses oll’ sääne lugu, et kõlistõdi ja kaivati, et ütte formiirmispunkti omma jõudnu kolm miist, kellele om ette nätt anda miinipildja.

    A mehekese ajava vasta ja ütlese, et ei mõista tuuga midägi pääle naada, olõ-i säänest riista inne nännüki!

    No sõaväen pandas sändse õiõndaja kõrrapäält paika. Otsus oll’ kipõ ja sõaväele paslik: ku paprõ pääl om kirän, et saat seo riista, sis saat kah! Ja ei määnestki vasta ajamist!

    Oll’ ka sääne juhus, et kõlistõdi keskustõ ja küsti nõvvo: midä tetä, ku miis seletäs, et saa-i püssä kätte võtta – usk ei lupa! Mi sis palssimi selges tetä, määne usk tuu om, määne kiild püssä käen hoita.

    Tsipakõsõ ao peräst tull’ vahtsõnõ kõnõ ja punktist anti teedä, et miis võtt’ püssä vasta.

    Ma esi arva, et tuu oll’ vast üts ludri miis, kiä püüdse hinnäst rassõ püssä ütenvidämisest pästä. A sõavägi om iks sõavägi, mitte latsiaid!

    Arvati, et ma tiiä kõkkõ!
     
    Mu tüü oll’ telehvoni man püssü, kõik teedäandmisõ kirja panda ja paprõmajandust kõrran hoita.

    Muidogi miildü hindajilõ (ohvitseeri, kapteni ja tõsõ as’atundja, kiä olli kutsudu mi tüüd hindama) minno kiusada! Kuna mu tüünimetüsen oll’ seen sõna «info», sis nä arvsi, et ma tiiä kõkkõ.

    Halv tunnõ oll’ sis külh, ku pidi jälki ütlemä, et «ei tiiä!» Muidoki, mõnikõrd panni ma pää tüüle, otsõ veidükese ja sai vastussõ kätte kah.

    Üts hindaja küsse mu käest, et kas meil om formiirmisel ÜTE (ühtlustatud tegevuse eeskiri) kah olõman?

    Ma põroti kõrraga rõõmsahe vasta, et meil iks säänest asja olõ-i.

    A sis astsõ mu mano üts nuurmiis, kiä kirotas seost oppusõst Tarto korgõmbalõ sõakoolilõ lõputüüd ja tsosist’, et kuulõ, sääne asi om iks olõman külh!

    Sis ma külh tundsõ, et lätsi näost väega vereväs. Nigu ülembüs staabiussõst sisse ast’, sis nõudsõ kõrraga, et mullõ taad ÜTEt näüdätü ja trükse seo kõrraga vällä kah – peräkõrd lätt viil vaia. Ja läts’ki!

    Ümbre hulki ma väega es saa, selle et telehvon mugu kõlisi. Meid käve kaeman mitmit tähtsit küläliisi ja hindajit.

    Sõna loeti kõvastõ pääle, et meediäga tohe-i seost ettevõtmisõst määnestki juttu aia!

    Väega peläti, et ka võõrilõ riigele pakk huvvi teedüs sändse oppusõ kotsilõ.

    Vainlasõ võiva olla väega kavala!
     
    A olõ-s tuu as’aga määnestki janti, minno es sekä ütski kiräts’ura egä muu võõra.

    A näütüses kats formiirimispunkti, miä olli õkvalt Kupõrjanovi pataljoni värehtide seen, teivä iks hindäle eräle julgõstamisõ miiskunna ja üü läbi kõndsõ neo mehe ümbre, püssä sälän. Õigõ kah: vainlasõ võiva olla väega kavala!

    12. piimäkuu õdagus ollimi suurõ tüü är tennü: piaaigu kõik mehe olli rõivin ja valmis mõtsa minemä.

    Hindaja ja suurõ ülembä jäivä mi Lõuna ringkunna kaitsõliitlaisiga väega rahulõ.

    No perän mõtli, et olõssi saanu viil parõmbalõ tetä, a kokkovõttõn läts’ siski häste.

    Võinu viil pall’o jutusta, a väega pall’o tohe-i kah mulgata, sis pandas minno külh riigi riitmise iist kinni!

    Nii et kalli lugõja, nii pall’o sis tuust, kuis käü sõamiihi mõtsa oppusõlõ saatminõ.

    Ja olõ-i tuu nii kerge joht, et egäüts kraba püssä ja säläkoti sälgä ja padavai minemä.

    Egäleütele jagat kraam panti kõrraligult kirja, et kõik as’a iks päält oppust ilosahe õigõ kotussõ pääle tagasi kah jõudnu.

     
    Uma Internetin
     
    Võro-Eesti
    sõnaraamat!!!