| |  Pääleht |
| Uudissõ |
| Elo |
| Märgotus |
|
|
|
| | | Miilits kardsuh | | | | Ämariku Volli | | | | | | Sedä juttu kuuli ma ütskõrd viil Vinne aigu Tarto bussijaamah, ku oodi Räpinä bussi.
Oll’ talvinõ aig, väläh oll’ külm olla, kõik pressevä hinnäst jaamatarrõ sisse. Tulliva sisse ka kolmõkõisi säändse puulvindih mehe.
Nimä veiga naariva ja kõnõliva hindävahel kõvastõ. Oll’ arvo saia, õt nimä naariva määntsidegi krutskidõ üle. Jutt oll’ miilitsäst, määntsestki kardsumajast, a läbi naaru õs olõ arvo saia, mis sääl kardsuh toimu.
Nimä aiva minno nii uudishimoligust, õt ma õs saa jättä küsümäldä, midä nimä nii veiga naarsõva? Nä ütlivä, õt inne nimä õi kõnõlõ, ku mina näile olut vällä tii.
Ma tahtsõ külh veiga tiidä, mis trikk tuu om, a mul õs olõ kolmõ pudõli ollõ rahha liisnat. Tükü ao peräst ütlivä mehe, õt sa saat meele üte pudõli olut õks osta, jutt om toda väärt. Ma olli peri.
Mehe ütlivä, õt tuu asi juhtugi ütega näist hindäst. Oll’ olnu pühäpäävä õtak, õigõhe üteldä joba üü. Tollõlõ mehele oll’ viina viil vähä saanu, tuu õs tähendä midägi, õt inämb sirgõlõ kävvü õs saa. Nii tä patrullauto miilitsile vaihelõ jäigi.
Mehekene lüüdi auto kongi ja sõidutõdi miilitsähe. Sääl oll’ keldrih ka sääne kong, koh peeti kinni kas üts üü, vai ülepää alla üüpäävä. Pikembä ao istja saadõtiva är rajooni miilitsähe.
Ku miilidsä olliva tuu mehe miilitsähe veenü, võtiva nimä är dokumendi, kängänööri ja püksirihma. Trehväs’ nii, õt tuu üüse oll’ patrullih ka miilidsäpunkti ülemb. Ku nä kinnipeetüga olliva miilitsähe joudnu, lask' ülemb autojuhi är kodo minemä.
Miilidsäpunkti jäi ülemb üteh joodikuga. Ülemb lugi joodikulõ sõnno pääle ja läts’ timmä alla keldrehe kartsu viimä. Ku nimä keldrehe joudsõva, käänd’ ülemb kardsaussõ tabast vallalõ, plõksas’ tulõ lülitit, a tuli palama õs lää. Kardsu iihruumih külh tuli palli, a kardsuh oll’ pümme.
Joodik ai kässi ja jalguga vasta, timä ütel’, õt õi olõ viil viimäne vinne vang, kiä või ka pümmeh istu. Nimä rüselivä veid’okõnõ, sis õi tiiä midä tuu ülemb mõtõl’, timä võtt’ taba kätte ja astõ kartsu sisse. Ülemb sirot’ käe pirni poolõ, a joodik jäi jo ussõ mano.
Joodik esi ka õs tiiä peräh, kost timäle tuu mõtõ päähä tull’, a äkki timä tougas’ kardsu-ussõ kinni ja lei riivi ette. Ülemb juusk' ussõ mano, pess’ kulakidõga ust ja kamand’: «Kuradi pätt, tii kõrraga uss vallalõ!»
Üte kõrraga joudsõ joodikulõ peräle, midä timä tennü oll’. Tull’ kõrralik hiitümine.
Joodik tahtsõgi ust vallalõ tetä, a inämb õs julgu. Ülemb oll’ sõimamisõ maaha jätnü ja pallõl’ ilosahe: «Kull’a miis, lasõ minno ilosahe vällä, ma õi tii sullõ midägi. Ma lasõ sul är kodo minnä, esiki trahvi õi tii.»
Joodik mõtõl’, õt õga seo asi halvõmbast inämb minnä õi saa ku joba om, timä kai, kas riiv om õks kõvastõ kinni ja ütel’ ülembäle: «Proovi esi kah, ku hüä om istu. Kas sa nüüt saat arvo, õt ku pääh õi olõ, sis persest lainada õi saa!»
Joodik nakas’ nüüt ruttu toimõndama. Timä pand’ ka viil kardsu iihruumi ussõ kõvva kinni, läts’ üles, võtt’ uma as’a ja kattõ.
Joodikul oll’ hirmuga eski pur’o pääst kaonu, toda timä tiidse, õt seo üü joosul piät timä alõvigust kaoma.
Timä läts’ kodo, võtt’ üteh kõgõ hädätarviligumba as’a. Nüüt tull’ naada jalaga marssma niikavva, ku koskil mõtsa vaihõl saa mõnõ bussi pääle istu ja sõita är kohegi häste kavvõndahe, kost ülemb timmä nii kergehe inämb kätte õi saasi.
Vaenõ miis. Timäl tull’ är joosta ilma lõpparvõlda, ilma tüüraamatulda. Kuis edesi tulõ ellä, oll’ kõik tiidmäldä. Pääh koput’ nigu vasaraga õnnõ üts mõtõ, är siist, kipõmbalõ är siist! Miis põrot’ kõrraga Riiga.
Sääl timä otsõ üte var’olidsõmba kotusõ ja istõ rahuligumbalt perrä mõtlõma. Olokõrd oll’ küländki keerolinõ: tõõsõ vabariigi kodanik, ilma tüüraamatulda, tävvelik pagõja.
Edimält õi tohe hinnäst minnä ka kohegi tüüle pakma. Kes tiid, või-olla otsitas joba üleliiduliselt takah.
Üts hüä asi oll’ õnnõ tuu, õt timäl õs olõ õs naist, õi latsi. Timä oll’ vaba nigu tuul.
Miis tull’ otsussõlõ edimält jaamah vagonit laati, peräh saasõ nätä, mis edesi saasõ.
Varsti sai timä vagonilaatmisõ man tutvas üte ütsigu vanamehega, kink käest sai hindäle sängükotusõ üüri. Miis käve niikavva vagonit laatmah, ku tõsõ soovidi timäl minnä kohegi kavvõmbahe suurehitüse pääle, sääl õi olõ tuu tüüraamat viil kõgõ tähtsämb, tulõ õnnõ üteldä, õt om kaoma lännü. Nii timä sis löüdsegi hindäle elo ja tüükotusõ. Kodoga pidi timä sidet sõpru kaudu. Elo nakas’ jälki edesi minemä.
Nüüt oll’ müüdä lännü neli aastakka. Miis oll’ kodo poolõ minemäh. Timä ütel’, õt õi tiiä, mis kül iih uut, a kodo piä minemä joba tollõperäst, õt imä om väega rasõhõlõ haigõ.
Miis jäi kuigi veiga norgo. Nigu esihindäst lõppi meil jutt, õgaüts nakas’ ummi mõttit märgütämä. Ma õi olõ timmä inämb nännü, õi tiiä, mis timäst edesi sai.
| | Tossu Tilda pajatusõ | | | | Võro kiil pääliinan | | | 1955. aastal oll’ Tal’nan suvõkursus algklassõ käsitüüoppajilõ.Võromaalt olli sääl kats nuurt naistõrahvast, Ilme ja Laine. Umavaihõl kõnõli nä iks võro keelen. Ja juttu oll’ näil pall’o, suu käve nigu tatriguveski: söögimajan ettekandjat uutõn kah.
A ütes as’ast es saa naasõ arvo: mille oll’ nii, et näile kõgõ vinnekiilne söögikaart vai menüü nõna ala tsusati.
Vinne kiilt nä peris häste es mõista, ütsainukõnõ tutva sõna oll’ kirän: kotlet. Kaša muidoki kah, a tuu, millest pudõr keedet oll’, jäi hämäräs. Niimuudu sis Ilme ja Laine sei pääväst päivä kotletti.
Ütskõrd pühäpäävä lätsi Ilme ja Laine kohvikuhe. Ku nä lavva takan saia sei ja kohvi jõi, astõ mano hürske meesterahvas. Miis küsse väega viisakalõ vinne keelen, kas tä tohes kah lauda istu. Naasõ noogudi. Tävve suuga jo ei kõlba kõnõlda! A kohvijuttu nä iks ai, tuu jo käü kohvijuumisõ mano.
Äkki karas’ miis pistü ja naas’ suurõ helüga naardma. Ilme ja Laine hiitü hirmsahe är.
Miis ütel’ selgen eesti keelen, et tä pallõs ummi lavvakaaslaisi käest andis. Timä om ammõdi poolõst bussijuht ja pall’o ümbre sõitnu. Edimält naisi juttu kullõldõn mõtõlnu tä, et nuu omma ingerläse. A sis sai arvo, et hoobis võrokõsõ!
Pääle tuud oll’ Ilmele ja Lainelõ selge, et võro kiil om pääliinan tundmalda.
Nä naksi ka umavaihõl riigikiilt kõnõlõma. Ja söögimajangi tuudi päält tuud näile eestikiilne söögikaart.
| | Jaanikuu viktoriin | | | Küsümüse:
1. Midä õnnistõdi Otõpää kerikun 1884. aastal?
2. Määndse tsirgu laul seo om:
Võti suladsõ, võti näädsiku,
massõ palga – pagõsi ärä,
lätsi perrä,
otsõ otsõ – lövvä es!
Ütli nii, et no jääs!
3. Mitmõs maarahva laat tulõ timahava Vahtsõliinan?
4. Kombõperidse söögi jaanipuulpäävä olli mi kandin sõir, kohopiimäkorbi, väega tähtsä oll’ jaaniolu vai tõõsõ nimega .............................., nigu vanarahvas seod juuki kuts.
5. Jaanipäävä käüti sannan, kon kaeti peio jäänü vihalehti arvu perrä salasuuvõ täüdeminekit. Ku peio oll’ jäänü ........ (arv) lehte, sõs lätsi soovi täüde.
Perämädse Ene
Saatkõ viktoriini vastussõ är ildampa 25. piimäkuu pääväs. Üts õigõhe vastanu saa avvohinna!
| | |
|
|
|
